Porganditrühvlid

Tegin täna esimest korda trühvleid. Kuna sain hiljuti vanaema käest suure hulga porgandeid, tekkis huvi proovida üht porganditrühvlite retsepti. Kahjuks või õnneks mul rosinaid ei olnud, aga oli hoopis kuivatatud viigimarju, mis olevat originaalretseptis olnud. Mandlilaastud asendasin kapis leidunud metspähklitega.Võiks öelda, et kindlasti on tegemist üsna tervisliku magusaga - mis koosneb porganditest, pähklitest, viigimarjadest. Viigimarjad andsid piisavalt magusust, et oleks võinud ka suhkru lisamata jätta.

Vaja läks:
500 g riivitud porgandeid
200 g tükeldatud viigimarju
vett
50 g võid
0,5 tl kardemoni
1 dl suhkrut
150 g metspähkleid
Katteks 500 g šokolaadi

Alustuseks rakendasin kaasa porgandeid riivima. Siis panin porgandid koos viigimarjatükkidega potti, lisasin vett nii palju, et see porgandeid kattis. Keetsin ilma kaaneta kuni vesi ära auranud oli.
Vahepeal röstisin pähkleid, koorisin ära ja purustasin peenemaks.
Seejärel lisasin porgandisegule või, suhkru, kardemoni ja pähklipuru ja kuumutasin veel pisut pliidi peal kuivemaks ja püreestasin peeneks.
Panin külma jahtuma/tahenema. Segu oleks võinud ka paksem tulla, nii et järgmisel korral paneksin vähem vett või rohkem pähkleid.
Esimese portsu trühvleid vormisin lusikaga ning mökerdasin neid sulatatud valges šokolaadis. See polnud ilmselt päris õige meetod. Surfasin veidi netis ja lugesin, kuidas trühvleid paremini katta.
Vormisin kummikinnastega külmast porgandimassist kuulikesed. Panin need sügavkülma.
Võtsin veevanni, panin 70-protsendilise Kalevi uue küpsetusšokolaadi kastruliga sisse ja sulatasin ära. Võtsin külmast pallikesed ära ja kastsin šokolaadi sisse ja panin küpsetuspaberiga kaetud pannile tahenema. Puutikke kodus polnud, nii et kasutasin hoopis spagette! Lusikaga toetades sai täitsa ilusti väiksemaks murtud spagettidega hakkama. Mõni üksik pallike otsustas iseseisvalt šokolaadi ujuma minna, aga lusikaga õnnestus ära päästa. Šokolaadistatud pallikesed rändasid külmkappi tahenema ja ootavad nüüd šokolaadi maitsmise üledoosi möödumist. Trühvleid tuli igaljuhul päris suur portsjon! Isegi liiga suur!

Kodune taruvaik

Meie kodus kulus seni haiguste raviks üsna palju rahalist ressurssi Vipise taruvaigu-saialilleõli peale.
Viimati vanaema juures käies aga sain teada ilmselt väga vana tarkuse, et kui ehtsat taruvaiku piiritusega segada, saab seda ravimit ise valmistada. Vanaema sai mulle maalt ehtsat taruvaiku. Muuseas peaks seda kraami igal mesinikul leiduma. (Ka Rapla talupoes on see nüüd müügil!)

Piirituse retsepti küsisin perearsti käest. Oli tükk tegemist, et leida apteek, kus piiritust ka müüakse.
Ravimiinfo kohaselt maksis 100 ml piiritust 1,52€.

Igal juhul segasin kodus taruvaigu piirituse sisse ja panin ligunema. Kahe päeva pärast kurnasin osa piirituse-taruvaigu leotisest eraldi nõusse ja segasin üks-ühele vahekorras oliivõliga. Panin taruvaiguõli tühja plastkust antiseptikupudelisse, et seda saaks samamoodi pihustada nagu varemmainitud toote puhul. Mäletan veel liigagi hästi, kuidas vanasti raviti minul kurku taruvaigutinktuuriga nii, et pliiatsi otsa pisteti vatitups, see tinktuuri sisse ja siis kurku... Sellise tegutsemisviisiga ma oma lapsi ära ei tahtnud hirmutada. Siiani on nad vabatahtlikult lasknud taruvaiguõli endale kurku pihustada. Igal juhul jäin koduse taruvaiguõli tulemusega täitsa rahule ja ka lapsed ei hirmunud ära.