Aedviljapüreesupp

Soetasin endale jätkuvateks köögikatsetusteks blenderi. Esimene roog, mis selle abil valmis, oli köögiviljapüreesupp. Võiksin selle nimetada minu kõige paremini õnnestunud püreesupiks siiani.
Vaimustust suurendas veel seegi, et muidu toidu suhtes aina pirtsakamaks muutuv neljane tirts sõi püreesuppi lausa kaks portsu. 


2 porgandit
2 varssellerit
1 sibul
3 kartulit
kapsast (kasutasin 2 brokkoliõisiku vart)
40g võid
oksake tüümiani
2 loorberilehte
1 tl ürdisoola

Tükelda aedviljad ja hauta neid koos loorberi ja tüümianiga, va kartulit, lauapõhjalises potis võis. Kui ülejäänud köögiviljad on poolpehmed, lisa kartul ning nii palju vett, et see napilt köögiviljad kataks.
Keeda pehmeks ning blenderda püreeks. Serveeri!

Seapraad ja kaste

Selle toidu tegemiseks sain idee edasiarenenud malmivaimustusest ja ideaalse haudepoti otsingutel. Kodus on olemas malmist Hackmanni emailimata haudepott ja malmpann. Pann on igapäevaselt kasutuses, 4,5l malmist emailita haudepott aga elab oma elu sahvris. Küll on see liiga suur, ilma emailita ja et pott rooste ei läheks, ei tohi sinna sisse unustada..kuigi see võimaldab korraga päris mitme päeva portsu toitu valmistada ja mugavam on ju ikka samas nõus toitu järgmisteks päevadeks hoida. Igal juhul teenis potike seekord köögiloa ja sai pliidi peale mõnulema.


Pikalt hautatud sealiha
1,5 kg sealiha (praetükk)
1 varsseller
1-2 porgandit
1 sibul
1 porru tumedad otsmised lehed
soola
punast veiniäädikat
1-2dl kohvikoort

Pruunistasin esmalt liha poti põhjas. Seejärel lisasin tükeldatud aedviljad ning vett nii palju, et see lihatüki ära kataks. Jätsin pliidile keskmise-madalama kuumusega hauduma 2,5 tunniks. Selle ajaga küpses liha ilusti pehmeks ja rebitavaks....Kastmeks püreestasin lihaga koos haudunud köögiviljad, lisasin pisut punase veini äädikat ja soola. Viimasena lisasin kohvikoore. Liha ja kaste on serveeritavad kartuli või riisiga.

Lasagne Pohla moodi

Seda lasagne retsepti võib vast pidada Pohla piirkonnale tüüpiliseks lasagneks, sarnaselt Itaalia erinevate piirkondade klassikaliste retseptide erinevuste ilmnemisega. Igaühel omad nipid! 

Koostisosad lisaks lasagneplaatidele
punaseks kastmeks:
500 g liha - parima tulemuse saab tavalise hakkliha asemel hoopis väiksemateks tükkideks hakitud veiselihaga
2-3 küünt küüslauku
1 sibul
1-2 varsselleri vart
2-3 tükeldatud porgandit
1-2 peotäit kuivatatud tomateid
1 peotäis kuivatatud paprikat
500 g tomatipastat
1 sl võid
soola, pipart
pitsamaitseainet

bešamellkastmeks:
3-4 sl võid
3-4 sl nisujahu
500-750 ml piima
soola, pipart
riivitud muskaatpähklit
200 g riivitud juustu

Pange kuivatatud tomat ja paprika vette ligunema. Hautage pannil tükeldatud sibul, küüslauk, varsseller, porgand poolpehmeks ja pange kõrvale. Praadige pannil veiseliha 5 minutit, lisage eelnevalt hautatud aedviljad, tomatipasta, pitsamaitseaine, leotatud tomat ja paprika koos veega ning hautage keskmisel kuumusel kuni veiseliha on pehme.

Bešamellkastmeks sulatage eraldi potis või, lisage jahu ja vähehaaval kuumutatud piim ning segage hoolikalt kastme paksenemiseni. Maitsestage soola, pipra ja muskaadiga ning sulatage sisse juust.

Võtke 20x30 cm suurune kandiline ahjuvorm. Pange üks kiht lasagneplaate alla, selle peale 1cm paksune kiht punast kastet, uus kiht plaate, 1 cm punast kastet, uus kiht plaate, 1 cm punast kastet,  mõni sl bešamellkastet, viimane kiht plaate ja peale ülejäänud bešamellkaste. Vaadake, et lasagne kõik kihid "ujuksid" üleni kastmes, eriti ääred ning ülemine plaadikiht, ning pange 1-1.15 tunniks 180 kraadisesse ahju küpsema.

Sidrunivõide lummuses

Sidrunivõide-vahukoorekreem maasikatega

Sidruni-beseekook, keskel kuldkollane sidrunivõie

Kanapidajana on aeg-ajalt hea meel, kui satun mõne uue ja asjaliku retsepti peale, kus saab mune kasutada, kuna teist aastat on kodus kuldkollaste rebudega munade uputus.

Nagu ikka, viis üks juhus teiseni - sattusin vaatama Meisterkoka saadet Gordon Ramsayga, kus tehti sidruni-meringue kooki. Seejärel tekkis tahtmine ka ise seda kooki teha, aga oli vaja uurida, mida see lemon curd ehk sidrunivõie endast kujutab. Sidruni-beseekooki olen korra ka varem teinud, kuid mäletan, et sidrunikreem oli siis keedukreemipõhine.

Üllatuseks avastasin Nami-Namist, et orginaalne lemon curd, mida inglased purkidesse keedavad ja saia peale määrivad, ei sisalda ei piima ega ka jahu ning valmib isegi vähesema vaevaga kui keedukreem.

Koostis:
3 muna
150 g suhkrut
1 dl värskeltpressitud sidunimahla
1 sl riivitud sidrunikoort
100 g toasooja võid

Kreemi valmistamiseks kasutasin kahte potti, millest üks mahtus ideaalselt teine sisse nii, et põhja jäi 2-3 cm vaba ruumi. Poti põhja panin 2 cm vett ja ajasin selle keema. Edasipidi hoidsin vett keskmisel temperatuuril ning pealmises potis kloppisin munad sidrunimahla ja suhkruga segamini ning jätkasin kloppimist/segamist kreemi valmimiseni. Kreemi paksenemiseks kuluski 10 minutit nagu retsept ette nägi. Kuna tegin kreemi kaks korda, siis selgus, et kloppides tekib heledam ja õhulisem kreem. Teisel korral topeltportsu tehes enam nii palju kloppimiseks ruumi polnud, aega kulus ka kauem ning kreem tuli tihkem aga kollasem.

Kreemi kasutasin sidruni-beseekoogi vahekihina.

Põhjaks sai kaerajahuga muretaigen, mille kogusest jagub plaadikoogi tarbeks:
200 g võid
300 g (kaera)jahu (osa võiks asendada nisujahuga)
100 g suhkrut
1 muna
peale besee:
4 munavalget
100 g suhkrut

Muretaigna jaoks tuli koostisosad segada, hoida taigent mõnda aega külmkapis, mätsida võitatud ahjuvormi, eelküpsetada 200 kraadi juures krõbedaks. Seejärel sai lisatud kreem ja munavalgevaht ning ahjus küpsetatud 15 minutit.


.

Osso bucco eesti moodi

Iga päeval seisab meil ees küsimus, mida süüa teha. Minul on enamasti olemas mõned toiduained ja seejärel leian või leiutan nendest mingi retsepti. Nii ka seekord. Olemas olid kaks osso bucco tükki ja rohkem suurt ei midagi :) Seega tuli kombineerida ja toidu valmistamise käigus sai ka retsept "leiutatud".

2 osso bucco tükki (Liivimaa lihaveis)

2-4 porgandit
1 sibul
võid
soola, punast veiniäädikat
odratangu
1dl kohvikoort
2 tassi vett

Kõigepealt hautasin oma malmpannil võis porgandi ja sibula tükid pehmeks. Seejärel püreestasin ära, nagu olin teinud kunagi ka sibulaklopsi tehes. (Mees sibulat ei söö!) Siis panin pannile osso bucco tükid ja pruunistasin mõlemalt poolt, seejärel valasin peale viimased milliliitrid punast veiniäädikat, et vähegi punase veini maitset miski meenutaks. Valasin lihale peale kaks tassi vett ja jätsin pliidi peale madalale kuumusele podisema. ca 1,5 tunni pärast valasin lihapuljongile ca tassitäie odratangu, lisasin soola ja lasin tangul vedelikus pehmeks keeda. Lõpus lisasin kohvikoore ja segasin läbi. Rohkem kuumutamist polnud vaja. Otse pannilt taldrikusse jõudes maitses hästi, ainult kõht sai jube ruttu täis! Kõigil 4 liikmel.

Lahtine õuna-juustupirukas

Aqua spaa ajakirjas olid ahvatlevad Andres Lille retseptid õunatoitudest. Mind võlus lahtine õuna-juustupirukas, mis maitses ka sama hästi kui välja nägi.
Tore oli ka see, et kõik koostisosad olid kodus olemas või asendatavad.
Pirukatäidise kollane värv pärineb muidugi kodustest kanamunadest!
Osa nisujahust asendasid tumeda tatrajahuga.

Põhi:
3 dl jahu (2/3 nisujahu ja 1/3 tatrajahu)
100 g võid
2-3 spl külma vett
soola

Täidis:
2 muna
150 ml vahukoort (asendasin keefiriga)
150 g valget hallitusjuustu
2 suurt hapukat õuna
50 g kreeka pähkleid (sobisid ka tükeldatud india pähklid)
värsket tüümiani
soola ja pipart

Põhja jaoks segasin jahu ja külmad võitükid omavahel ning pisukese külma veega hakkas kraam taignaks kokku. Taigen tuleks ka külma panna, aga minul polnud selleks eriti aega. Vormisin taigna õhukese kihina küpsetuspaberiga kaetud pannile ja eelküpsetasin ahjus ca 10 minutit.
Täidise jaoks puhastasin ja viilutasin õunad, ladusin taigna peale, lisasin valgehallitusjuustu tükid, pähklitükid, tüümiani ja peale valasin soola ja pipraga maitsestatud keefiri ja muna segu. Pirukas küpses ahjus ca 20-30 minutit. Tegin puupliidi ahjus, mille kraadidest ei tea midagi!

Piruka valmimisel pingutasin hoolega, et seda mitte üksi ära süüa! Minu arvates õnnestus hästi ja väärib kordamist!

Idandada on lihtne

Mungoa idandid

Olen juba üsna mitu aastat igal kevadel mungoubasid idandanud. Olen proovinud tekitada ka läätse- ja tatraidandeid, aga need võtavad kauem aega ja ei ole nii mahlased ka krõmpsuvad kui mungoaidandid.
Üllatusin, kui selgus, et paljud peavad idandamist üsna keeruliseks ja aeganõudvaks protsessiks ja ostavad pigem poest valmisidandatud idusid või ei tarbi neid üldse.

Kiidaksin Rapunzeli mahedaid mungube, milles tundub olevat rohkem idanemisvõimelisi ube kui mõne teise firma toodangus. Need oad, mis idanema ei hakka, jäävadki kõvaks, ja võivad sööjad hammastest ilma jätta.

Mungubade idandamiseks kulub 3-4 päeva. Esmalt tuleks panna oad ööseks või päevaks likku, et nad end vett täis imaksid. Idandamisnõuks sobivad hästi laia põhjaga klaasist või keraamilised anumad, võib ka plastnõusid kasutada, aga üldiselt on need ebahügieenilisemad. Mina avastasin, et päris hea on kasutada väikest ahjuvormi.

Pärast leotamist tuleks vesi pealt ära valada ja iga päev 2 korda loputada ning jätta õige pisut vett nõu põhja. Idud kasvavad kiiremini, kui nad saavad vähem valgust. Selleks tasub nõu kohale asetada tükk köögipaberit või mõni õhuke kangas. Idusid peaks jooksva kraanivee all loputama vähemalt 2x päevas. Mugav ja lihtne on selleks kasutada sõela. Loputamine on oluline just hügieeni seisukohalt, et idandites ei hakkaks elutsema pahad bakterid.

Mungoa idandid on valmis tavaliselt 3ndal päeval ja soovituslik oleks need ära tarbida järgmise 1-2 päeva jooksul. Kui aga ei jõua kõike värskena tarbida, ning ei julge neid enam toorelt süüa, võib need läbi kuumutada ka mõne toidu sees. Kuumutatud mungoaidandid maitsevad nagu väiksed pähklid.

Maasika-toortatrasalat

Maasika-toortatrasalat valmis meie peres ühe õhtu käigus, kui oli vaja ära puhastada karbitäis varakevadisi hispaania maasikaid ja juhuslikult mõelda, mida teha likku pandud tatraga. Kõige õigem tundus need omavahel kokku segada ja lisada mett ja vahukoort. Koor ja mesi muutsid muidu redisemaitselised maasikad ka originaalilähedasemaks! Sai valmis imekiiresti ja ka otsa imekiiresti!

Sega kokku:
tükeldatud maasikad
leotatud toortatratang
1-2 sl mett
2-3 sl vahukoort

Kevad, kanad, koerad ja hull küülik

Varsti saab aasta kanade pidamisega alguse tegemisest. Igal juhul leian, et selle aja jooksul olen kanadest rohkem teada saanud kui terve elu jooksul. Ka on kanade pidamine osutunud kallimaks ja ressurssenõudvamaks kui alguses eeldasin. Aga kodukanamunad ongi ju hindamatud!?

Munevaid isendeid on 11

Koer, kes on muutunud hulga sallivamaks ja
kanade söömise asemel neid karjatama hakanud!

Kui suvel oli põhiprobleemiks koer, kes kanu aeg-ajalt fataalselt rajalt maha võttis, siis nüüd on olukord selline, et koer ja kanad jooksevad vabalt õues ringi. Kanad oma aias ei püsi küll enam vaid lendavad esimese 10 min jooksul üle, aga vähemalt on nad elus. Ja kanad ja koer võivad nüüd ka aias koos eksisteerida, et mina enam koera valvama ei pea!

Kanade jaoks on kõige ohtlikum elukas meie valdustes kääbusküülik, kes neid taga ajab. Koera nii palju ei kardetagi, pigem peetakse teda tüütuks. Küüliku lähenemisest annab aga kohene hädakisa teada ja siis kanu lendab. Ja kui kanad küülikut nimega Totu enam ei huvita, siis viskab ta muru peale pikali lebotama. Või hakkab koera taga ajama! Hiljuti avastasin suureks üllatuseks, et ta läheb lausa koerale kallale! Kääbusküülik suurele saksa lambakoerale!

Küülik saabus meie perre septembris pesamuna sünnipäeva puhul. Selleks, et last autost välja meelitada, lubasin talle, et läheme niisama loomapoodi vaatama, ja tagasi tulime sealt küüliku ja puuriga. See polnud üldsegi plaanis, aga loomapoes olles jõudsin järeldusele, et parem kui lastel praegu küülik on kui siis, kui nad ülikooli juba minema hakkavad ja loom pigem tüliks on.

Alguses elas ta väikses puuris, aga ilusate ilmade puhul sai õues ka kanadele ehitatud puuris olla. Sügise edenedes lasin tal ka aias vabalt ringi liikuda. Siis ta kanu taga ajama hakkaski. Koer ka leppis temaga ilusti, kuigi alguses arvasin, et paneb esimesel võimalusel nahka. Ükskord kadus see isend enne päikeseloojangut omapäi aias hullates ära. Käisin ja otsisin teda kodu läheduses taga, aga ei midagi. Arvasin, et siis rebane sai suutäieks. Järgmisel õhtul sain teada, et oli naabri peenrale kapsast sööma läinud ja ootab seal oma omanikku. Naaber ei teadnud, et meil ka küülik majja ilmunud on, ja küsis järgmise naabri käest, et kas tema oma kadunud. Ülenaaber aga teadis, et meil samasugune küülik nagu temal ja samast kohast ostetud ja ilmselt lähisugulasedki veel! Naaber pani küülikule nimeks Totu. See nimi tundus talle sobivat, enne polnud me lastega kindlat nime juurutada jõudnud. Miski nagu ei sobinud. Terve talve sai küülik pea iga päev õues käia. Käppade alla kasvasid tal igatahes korralikud karvapadjad. Nüüd ongi ta harjunud õues müttamisega, aga kuna ta teisi elanikke liiga palju tüütab, siis peab vahel ka oma suures kanapuuris "piinlema".

Ka kanad said sooja talve tõttu päris palju väljas käia. Nii nad suure aiaga harjusidki ja enam oma "väikesest aiast" lugu ei pea. Samas see asub ka hoovi kõige külmemas kohas, kus lumi sulab kõige viimasena ja kus elutegevust nagunii nii vara ei ole. Ja kukk - kukk on igati džentelmen ja hoolitseb oma kanade eest, aga kahjuks on talle ka kevad "pähe löönud", et lapsed on talle vastumeelseks muutunud! Nii et kui mõni probleem ka laheneb, siis tekib mujalt uusi juurde! Elagu loomapidamine!
Igal juhul ootame kevade edenemist! Tahaks juba nõgeseomletti!

Kanakarja peremees ja kaitsja.
Loodan, et ei pea teda supiks tegema!

Kass, kes veel ainsana käib oma rada ja pole hulluks läinud!

Totu Hull

 

Kana-köögiviljapüreesupp

Vaja läheb:
1 kanarinnak
2 porgandit
pool juursellerit
pool lillkapsast
pool värsket kapsast
(külmutatud) kõrvitsat
sibulat või porrut
sulajuustu
võid
soola

Keeda kanarinnak pehmeks ja koori keemise ajal vaht. Tõsta kanaliha puljongist välja, puhasta ja lõika jahtunult tükkideks.
Tükelda porgandid, porru ja juurseller ning hauta suures potis võis. Lisa kanakeeduleent ja keeda poolpehmeks. Seejärel lisa tükeldatud kapsas, lillkapsas ja kõrvits. Keeda pehmeks ning püreesta.
Lisa püreele ülejäänud kanakeeduleem ja 2-3 sl sulajuustu. Lõpus lisa kanatükid ja kuumuta supp ühtlaselt kuumaks.

Soustist ja sibulaklopsist

Hiljuti oli teemaks tänapäeva naiste oskamatus süüa teha, eriti sousti. Minul on viimasel ajal tulnud isu traditsiooniliste toitude järele (pärast paleo ja toortoidu põhimõtetega tutvumist ja katsetamist) ehk olen siis teinud kartuliputru, valget kastet, kõrvale liha ja salatit. Mingi aeg tegin mannavahtu ja imestasin, kuidas lapsed nõudsid kolmandat portsu, korra nädalas teen pannkooke, nüüd jälle tavalise jahuga. Nüüd on veiselihahautiste kord. Ühe korra tegin midagi strooganovi sarnast - veiseliha kuubikud, porgand, sibul, must pipar, loorber, sool, koor ja kõrvale mitmevärvilist riisisegu. Täna tegin keedukartulite kõrvale sibulaklopsi, mida ma pole vist kunagi kuskil söönud, aga täna tekkis idee ja vajadus (sibulaisu?) selle tegemine ette võtta. 
Probleem on aga selles, et kaasa sibulat ei söö. :) Seega ei olnud põhjust valmistada päris sibulast nõretavat versiooni vaid pigem sellist, kus sibul on ainult maitsena tajutav.

Vaja läheb:
600 g veise praetükki
1 suur sibul
võid, õli
pool sidrunit
soola, pipart
2 dl vahukoort
1-2 sl jahu
vett

Lõika liha ristikiudu 1-2 cm paksusteks viiludeks ja vasarda viilud õhukeseks. Pritsi viiludele sidrunimahla ja puista üle soola ja pipraga. Prae (malm)pannil lihatükid jaokaupa pruuniks ja pane koos tekkinud vedelikuga kaussi.
Tükelda sibul ja hauta võis pehmeks. Soovi korral püreesta! See muudab kastme omakorda kreemisemaks.
Lisa sibulapüreele praetud veiselihaviilud ja praevedelik. Lisa vett ja hauta pannil ca 1 h kuni liha on piisavalt pehme. Paksenda kastet jahuga. Kui kaste on paksenenud lisa vahukoort, aga ära enam keeda. Serveeri keedetud kartulitega! Ärge üle sööge!