Kevad, kanad, koerad ja hull küülik

Varsti saab aasta kanade pidamisega alguse tegemisest. Igal juhul leian, et selle aja jooksul olen kanadest rohkem teada saanud kui terve elu jooksul. Ka on kanade pidamine osutunud kallimaks ja ressurssenõudvamaks kui alguses eeldasin. Aga kodukanamunad ongi ju hindamatud!?

Munevaid isendeid on 11

Koer, kes on muutunud hulga sallivamaks ja
kanade söömise asemel neid karjatama hakanud!

Kui suvel oli põhiprobleemiks koer, kes kanu aeg-ajalt fataalselt rajalt maha võttis, siis nüüd on olukord selline, et koer ja kanad jooksevad vabalt õues ringi. Kanad oma aias ei püsi küll enam vaid lendavad esimese 10 min jooksul üle, aga vähemalt on nad elus. Ja kanad ja koer võivad nüüd ka aias koos eksisteerida, et mina enam koera valvama ei pea!

Kanade jaoks on kõige ohtlikum elukas meie valdustes kääbusküülik, kes neid taga ajab. Koera nii palju ei kardetagi, pigem peetakse teda tüütuks. Küüliku lähenemisest annab aga kohene hädakisa teada ja siis kanu lendab. Ja kui kanad küülikut nimega Totu enam ei huvita, siis viskab ta muru peale pikali lebotama. Või hakkab koera taga ajama! Hiljuti avastasin suureks üllatuseks, et ta läheb lausa koerale kallale! Kääbusküülik suurele saksa lambakoerale!

Küülik saabus meie perre septembris pesamuna sünnipäeva puhul. Selleks, et last autost välja meelitada, lubasin talle, et läheme niisama loomapoodi vaatama, ja tagasi tulime sealt küüliku ja puuriga. See polnud üldsegi plaanis, aga loomapoes olles jõudsin järeldusele, et parem kui lastel praegu küülik on kui siis, kui nad ülikooli juba minema hakkavad ja loom pigem tüliks on.

Alguses elas ta väikses puuris, aga ilusate ilmade puhul sai õues ka kanadele ehitatud puuris olla. Sügise edenedes lasin tal ka aias vabalt ringi liikuda. Siis ta kanu taga ajama hakkaski. Koer ka leppis temaga ilusti, kuigi alguses arvasin, et paneb esimesel võimalusel nahka. Ükskord kadus see isend enne päikeseloojangut omapäi aias hullates ära. Käisin ja otsisin teda kodu läheduses taga, aga ei midagi. Arvasin, et siis rebane sai suutäieks. Järgmisel õhtul sain teada, et oli naabri peenrale kapsast sööma läinud ja ootab seal oma omanikku. Naaber ei teadnud, et meil ka küülik majja ilmunud on, ja küsis järgmise naabri käest, et kas tema oma kadunud. Ülenaaber aga teadis, et meil samasugune küülik nagu temal ja samast kohast ostetud ja ilmselt lähisugulasedki veel! Naaber pani küülikule nimeks Totu. See nimi tundus talle sobivat, enne polnud me lastega kindlat nime juurutada jõudnud. Miski nagu ei sobinud. Terve talve sai küülik pea iga päev õues käia. Käppade alla kasvasid tal igatahes korralikud karvapadjad. Nüüd ongi ta harjunud õues müttamisega, aga kuna ta teisi elanikke liiga palju tüütab, siis peab vahel ka oma suures kanapuuris "piinlema".

Ka kanad said sooja talve tõttu päris palju väljas käia. Nii nad suure aiaga harjusidki ja enam oma "väikesest aiast" lugu ei pea. Samas see asub ka hoovi kõige külmemas kohas, kus lumi sulab kõige viimasena ja kus elutegevust nagunii nii vara ei ole. Ja kukk - kukk on igati džentelmen ja hoolitseb oma kanade eest, aga kahjuks on talle ka kevad "pähe löönud", et lapsed on talle vastumeelseks muutunud! Nii et kui mõni probleem ka laheneb, siis tekib mujalt uusi juurde! Elagu loomapidamine!
Igal juhul ootame kevade edenemist! Tahaks juba nõgeseomletti!

Kanakarja peremees ja kaitsja.
Loodan, et ei pea teda supiks tegema!

Kass, kes veel ainsana käib oma rada ja pole hulluks läinud!

Totu Hull

 

Kana-köögiviljapüreesupp

Vaja läheb:
1 kanarinnak
2 porgandit
pool juursellerit
pool lillkapsast
pool värsket kapsast
(külmutatud) kõrvitsat
sibulat või porrut
sulajuustu
võid
soola

Keeda kanarinnak pehmeks ja koori keemise ajal vaht. Tõsta kanaliha puljongist välja, puhasta ja lõika jahtunult tükkideks.
Tükelda porgandid, porru ja juurseller ning hauta suures potis võis. Lisa kanakeeduleent ja keeda poolpehmeks. Seejärel lisa tükeldatud kapsas, lillkapsas ja kõrvits. Keeda pehmeks ning püreesta.
Lisa püreele ülejäänud kanakeeduleem ja 2-3 sl sulajuustu. Lõpus lisa kanatükid ja kuumuta supp ühtlaselt kuumaks.

Soustist ja sibulaklopsist

Hiljuti oli teemaks tänapäeva naiste oskamatus süüa teha, eriti sousti. Minul on viimasel ajal tulnud isu traditsiooniliste toitude järele (pärast paleo ja toortoidu põhimõtetega tutvumist ja katsetamist) ehk olen siis teinud kartuliputru, valget kastet, kõrvale liha ja salatit. Mingi aeg tegin mannavahtu ja imestasin, kuidas lapsed nõudsid kolmandat portsu, korra nädalas teen pannkooke, nüüd jälle tavalise jahuga. Nüüd on veiselihahautiste kord. Ühe korra tegin midagi strooganovi sarnast - veiseliha kuubikud, porgand, sibul, must pipar, loorber, sool, koor ja kõrvale mitmevärvilist riisisegu. Täna tegin keedukartulite kõrvale sibulaklopsi, mida ma pole vist kunagi kuskil söönud, aga täna tekkis idee ja vajadus (sibulaisu?) selle tegemine ette võtta. 
Probleem on aga selles, et kaasa sibulat ei söö. :) Seega ei olnud põhjust valmistada päris sibulast nõretavat versiooni vaid pigem sellist, kus sibul on ainult maitsena tajutav.

Vaja läheb:
600 g veise praetükki
1 suur sibul
võid, õli
pool sidrunit
soola, pipart
2 dl vahukoort
1-2 sl jahu
vett

Lõika liha ristikiudu 1-2 cm paksusteks viiludeks ja vasarda viilud õhukeseks. Pritsi viiludele sidrunimahla ja puista üle soola ja pipraga. Prae (malm)pannil lihatükid jaokaupa pruuniks ja pane koos tekkinud vedelikuga kaussi.
Tükelda sibul ja hauta võis pehmeks. Soovi korral püreesta! See muudab kastme omakorda kreemisemaks.
Lisa sibulapüreele praetud veiselihaviilud ja praevedelik. Lisa vett ja hauta pannil ca 1 h kuni liha on piisavalt pehme. Paksenda kastet jahuga. Kui kaste on paksenenud lisa vahukoort, aga ära enam keeda. Serveeri keedetud kartulitega! Ärge üle sööge!