Kodune vaniljejäätis ilma jäätisemasinata

See jäätis on tehtud ilma jäätisemasinata tavalises sügavkülmikus katse-eksituse meetodil. Retsept sisaldab tooreid mune. Kuna meil on kanad, siis on võimalus kasutada väga värskeid mune.  

Alguse sai see neljast munakollasest, mis jäid varasemast sefiiritegemisest üle. Sefiiri tegi abikaasa ja selle Ragne Värgi retsepti järgi.

Mina mõtlesin siis ülejäänud munakollastest jäätist teha, sest kuskilt oli meelde jäänud, et jäätise tegemiseks on vaja munakollaseid ja 400 ml kohvikoort. Internetist aga ühtegi päris täpset retsepti ei leinud, seega kohandasin seda Angeelika Kangi retsepti  Toidutares ja leiutasin ise juurde. Kuna munavalgeid eraldi enam kasutada ei soovinud, virutasin külmikust mehe tehtud sefiiri ja suhkrut jäätisele rohkem ei lisanud. Muna oli aga vaja selleks, et jäätis tuleks õhuline ja pehme ka ilma jäätisemasinata.

Vaja läheb:
pool kogust sefiiri (3-4 munavalget, näpuotsatäis soola, 225 g suhkrut, 60 ml vett, 1,5 tl sidrunhapet ) (Meiepoolne soovitus oleks kasutada vähem sidrunhapet!) 
4 munakollast
400 ml piima või kohvikoort
200 ml vahukoort
vaniljet
soovi korral 25 g tükeldatud Bitteri šokolaadi

Kuumuta potis 400 ml piima või koort peaaegu keemiseni ja pane jahtuma. Klopi munakollased vahtu ja vala munakollasevahu sisse peene joana kooresegu. Pane uuesti pliidile ning kuumuta 10 minutit kuni segu pakseneb. Jahuta.

Seejärel vahusta vahukoor ning sega koos poole koguse sefiiri ja šokolaaditükkidega ettevaatlikult jahtunud koore-munasegu sisse. Pane roostevabast terasest ja kaanega kaetud potiga mitmeks tunniks sügavkülma. Õhuline sefiir tagab selle, et jäätis meenutab tekstuurilt ehtsat jäätist mitte ei ole kõva nagu kodune kõige lihtsam vahukoorejäätis enamasti on.

Antud kogusest piisas 6 inimese magustoiduks.

Kuidas eesti mehi prantsuse kombel sööma õpetada

Meie pere söögisõjad viisid mind kokku Karen Le Billoni raamatuga "Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida". Raamatu lugemine on minu jaoks muutunud lapse kärus magamakiigutamise põhitegevuseks, minu kui kolme lapse ema päevaseks lemmiktegevuseks!

Raamatut ajendas lugema muidugi see, et minu viiene preili hoolitseb viimasel ajal pea igal õhtul selle eest, et saaks ühe toidusõja maha pidada. Teisisõnu pirtsutab toiduga nii palju, et mul tekib juba mure tema tervise pärast. Mittesöödavate asjade nimekiri hakkab juba nii pikaks muutuma, et tundub, et talle miski ei sobigi enam söögiks peale magustoidu ja ka magustoit pole alati kindlapeale minek.

Oma rolli mängib ka see, et abikaasa avaldab ka tihtipeale toidu osas oma arvamust ning enamasti häirivad teda toidus köögiviljad! Ainsana aktsepteerib ta söömiskõlbulike köögiviljadena lisaks kartulile peeti, peakapsast, lillkapsast, tomatit ja küüslauku. Keelatud köögiviljade skaalal on esimesel kohal mugulsibul, mis aga minu arvates on paljude toitude maitsetamisel põhiline. "Sissesõidukeelu" on saanud ka porrulauk, suvikõrvits ja mittetoores porgand. Lisaks ei sobi metsaseened sh kuuseriisikad, puravikud ja kukeseened, mis on minu arvates 100x paremad kui tööstuslikult kasvatatud šampinjonid. Mõtlesin, et kui pikk on minu mittesöödavate toiduainete nimekiri: mannapuder ja pekk.   

Söögisõdade teiseks väljundiks on vaidlused pärast mehe poeskäiku. Tal ei ole tahtmist ega aega poes toodete koostisosade nimekirja lugeda ja niimoodi satub meie "ökokoju" naatriumglutamaati ja muid keelatud aineid sisaldavaid valmistooteid. Ta ei toogi neid meelega, pigem ajendab teda neid ostma soodushind ja nii näiteks saabusid viimati me koju naatrumglutamaadiga juustu-suitsuvorst ja Salvesti 3 minuti boršisupp. Kui aspartaami väldib ta teadlikult ning tsitrusekoored on ka keelatud oma mürgisuse tõttu, siis E621 narkootikumisarnasus ei ole veel tema teadvusesse jõudnud.

Kui laste sööma motiveerimise kohta on mitmeid raamatuid, siis paluks mulle raamatut teemal, kuidas eesti meest tervislikult/prantsusepäraselt sööma saada! Vahepeal käisin mehele välja idee, et ta hakkab ise endale ja suurematele lastele süüa tegema ja vastutab ise nende toitumise eest. See idee mõjus lühiajaliselt ning minu toidu suhtes pirtsutamist oli mõnevõrra vähem.

Rääkides Le Billoni raamatust, siis praeguseks olen oma ajus ära registreerinud kindlad kavatsused süüa 4 korda päevas kindlatel aegadel (8.00, 12.00, 16.00 ja 19.00) ja pirtsutamise korral lastel toidu eest äravõtmine ja järgmise söögikorrani ootamine. Viimane meetod tundub küll üsna karm, aga esialgu tundub isegi mõjuvat.

Lisaks püüan toiduga rohkem vaeva näha ja põhjalikumalt ette valmistada. Paraku on seda aga keeruline saavutada, sest üks aastane keset minu toimetusi oma söögitoolilt lauale ronima hakkab, lähevad kõik ideaalse õhtusöögi plaanid meelest ära ja toidune põnn süles istutab mu laua taha.

Lisaks põnnifaktorile oleks vaja rohkem rividrilli harjutada - kui sööma kutsutakse, siis peab kohe tulema, hoolimata sellest, mis programm hetkel telekas jookseb või mida parasjagu arvutis teha on vaja. Ei teagi, kust otsast selle söömaõpetamisega algust teha!

Singi-porru pirukas

Kaks viimast väikest pirukatükki 

See pirukas sai inspiratsiooni Karen Le Billoni raamatust "Kuidas prantsuse laste kombel sööma õppida". Raamatust kirjutan lähemalt siin postituses.

Tegime seda 6-aastase pojaga kahekesi ja usun, et kuna ta sai seda ka kaasa teha, siis maitses see talle porrupiruka kohta üllatavalt hästi! Juustugi polnud pirukas sees!

Lisaksin veel, et äädikas annab ka pirukapõhjale hea maitse, nii et see soolase muretaigna retsept lisandus ka minu lemmik pirukataigna retseptide hulka.


Pirukapõhi:
100 g võid
200 g nisujahu
1 tl soola
1 tl valget veiniäädikat
2-3 sl külma vett

Täidis:
1 porru hele osa
1 sl võid
200 g taist sinki
3 muna
2 dl kohvikoort
3 dl hapukoort
soola, pipart

Pirukapõhja jaoks näpi külm või jahu-soola seguga segamini, lisa veiniäädikas ja vett nii palju, et taigen muutuks vormitavaks. Siis tuleks taigen kilesse pakituna mõneks ajaks külmkappi panna, et ta paremini vormitav oleks. Mina panin taigna esmalt võitatud ahjupannile ja siis mõneks ajaks külma. Ega seda pirukat tehes pole kunagi aega oodata! Nii et taigen on kasutatav ka ilma külmkapietapita.

Seejärel puhasta ja tükelda porru, hauta võis pehmeks ning lisa singiribad.
Sega omavahel hapukoor, kohvikoor ja muna ning maitsesta soola ja pipraga.
Pane pirukapõhi 10 minutiks 200 kraadisesse ahju eelküpsema.
Pane porru-singisegu pirukapõhjale ja vala peale koore-munasegu ja küpseta 180 kraadises ahjus kuni muna-kooresegu on hüübinud ja hakkab kergelt pruunistuma - ca 15-20 minutit.

Kogusest jagub 20x30 cm või 29 cm diameetriga ümmarguse pirukavormi tarbeks.

Sügisene tomati-läätsesupp

Läätse-tomatisupp

See supp (tuntud ka türgi läätse-tomatisupina) on täielik sügisesupp, mille järgi tekib isu ka peamiselt siis, kui sügistuuled õues lehti ringi lennutavad. Supi sisse võib panna veel mistahes olemasolevaid köögivilju.
Imekombel söövad seda ka kõik pereliikmed ja ilma nurisemata!
Mõningate ettevalmistustega saab seda suppi valmistada ka kiire äripäeva õhtusöögiks - kasutades poolikuid läätsesid, mis keevad kiiremini, ning suvel sissetehtud universaalset tomatipastat või poest ostetud pastakastet.

Vaja läheb:
1 tassitäis punaseid läätsesid
1 purk isetehtud tomatikastet või poest mõnda lihavabat pastakastet
1 tassitäis riivitud porgandit (2 keskmist porgandit)
1 tl purustamata koriandrit
1 tl purustamata vürtsköömneid
1-2 tk puljongikuubikut või -pulbrit
vett
soola, pipart

Soovi korral:
kookospiima
sidrunimahla
maitserohelist

Tomatikastmest: minu suvel purkidesse pistetud tomatikaste koosnes sibulast, küüslaugust, rohelisest paprikast, tšillist, oliividest ja oliivõlist, kooritud tomatitest, soolast ja pitsamaitseainest.

Esmalt tuleks keema panna läätsed, seejärel koorida ja riivida porgandid ning lisada läätsedele.
Koriandri ja vürtsköömned peaks enne supile lisamist uhmris peenestama.
Kui läätsed on pehmeks keenud, tuleks lisada tomatikaste ja puljongikuubikud.
Kookospiima kasutades tuleks see lisada kõige viimasena ja lasta korraks keema ning siis pliidilt ära võtta. Liigselt keedes läheb kookospiim tükki. Serveerides võib lisada ka sidruni- vm hapukat mahla.

Kirsi-apelsinimarmelaad

Käisin sõbranna juures kirsipuid viljadest vabastamas ja koos kahe pikemat kasvu tegelasega õnnestus õhtul jooksul kokku 20 l kirsse korjata.
Puhastasin neid 3 lapse ja muude tegemiste kõrval terve päeva. Lisaks käisin poes suhkru ja poti jahil ning saabusin koju 20 l poti ja kotitäie erinevate suhkrutega.
Eesmärgiks oli teha korralik paks kirsimoos, mis meenutaks marmelaadi. Netis surfates sattusin selle kirsi- apelsini marmelaadi retsepti peale.

Kirsi-apelsinimarmelaad
15-20 l kirsse
2 kg moosisuhkrut
1 kg valget suhkrut
3 pakki tarretisesuhkrut (Dansukker)
5 kooritud ja tükeldatud apelsini
3-4 sl apelsinikoore ribasid suhkrus (Minul oli see kevadel valmistatud ökoapelsinide koorest!)
100 g võid

Suures potis läks moos keema üsna aeglaselt ja vaevarikkalt, nii et panustasin marmelaadi saamiseks rohkem pektiini lisamisse kui piisavalt pikaaegsele keetmisele. Vaht tuli ka ära riisuda.
Kolm pakki pektiinil põhinevat tarretisesuhkurt, mille paki peal on kirjas, et ei ole hoidistele mõeldud, läks moosi sellepärast, et jahtudes ei muutunud moosisuhkruga keedetud moos piisavalt paksuks.

Kapsa-hakklihahautis kinoaga

See on hea haudepotiretsept, mis valmis iseenesest.

1 varsseller
1-2 sibulat
õli
500 g hakkliha
1 varajane kapsas
1 dl kinoat
vett
soola (pipart)

Hauta tükeldatud varsseller ja sibul haudepotis poolpehmeks. Lisa hakkliha ning prae poolvalmis. Lisa tükeldatud kapsas, pisut vett ning hauta pehmeks. Kui kapsas on pehme, lisa 1-2 dl kinoat ning vett, mille kinoa enda sisse imeks. Hauta veel 10-12 minutit.

Kõrvitsa- banaanikreem

Selle kreemi jaoks sain inspiratsiooni Ragne Värgi paleomagustoitude esimesest raamatust, kus on sees pirni-kõrvitsakreemi retsept. Minul kodus pirne polnud, olid aga üks õnnetu kõrvitsapoolik, sügavkülma ununenud banaanid ja kreemiisu.

Vaja läheb:
Tükeldatud ja puhastatud kõrvitsat
Kaneeli, Kardemoni, Muskaati
Oliivõli
Magustajat/suhkurt
Kookoskreemi või piima
Magusat banaani
Chia seemneid

Küpsetasin kõrvitsa ahjus koos maitseainete ja oliivõliga pehmeks. Blenderdasin kookospiima ja banaaniga püreeks, lisasin magustajaks suhkurt ja paksendajaks chia seemneid. Kreemi magusus oleneb banaani ja kõrvitsa vahekorrast. Minu kreemil oli kõrvitsat rohkem, mistõttu lisasin suhkurt.

Tort Eestile

Nami-Namis oli taaskord iga-aastane isamaaliste tortide võistlus, kuhu tegin tordi ka mina. See tort sobib küll ka teisteks tähtpäevadeks, aga sellel on ka oma lugu.

Nimelt oli vanaema sünnipäev, kus meil oli võrdluseks kaks torti. Üks oli tellimusena tehtud sefiiritort, mis nägi imeilus välzja, aga mille osas tõdesime üksmeelselt, et välimus on parem kui maitse. Teine oli banaani-šokolaaditort, mis maitses väga hästi kuid üllatuseks pärines Maximast, ning sellega oli kaasas pikk-pikk-tõsiselt pikk nimekiri tordis olevatest lisaainetest. Võrdluse tulemusena tekkis mõte teha samalaadne tort oluliselt vähemate lisaaineteta ning tõestada endale ja teistele, et see maitseb sama hästi.

Kuigi samas seltskonnas torti ühiselt maitsta ei õnnestunud, pälvis tort mitmeid kiidusõnu ning sai ka
otsa! Lisaks on tegemist nisuvaba tordiga. Torti sai katsetatud nii banaanisema kui ka apelsinisema koostisega. Üksnes banaaniga versioon oleks ilmselt pisut liiga lääge tulnud.


Apelsini-banaani-šokolaaditort

Tatrabiskviidist põhi:
3 muna
3 sl suhkrut
3 sl heledat tatrajahu
0,5 tl soola

Vahukoorekate:
800 ml vahukoort
30 g želatiini
3 sl kakaod
2 sl suhkrut
2-3 sl chia seemneid
2 magusa apelsini koor ja mahl või 2 banaani ja 50 ml vett mikserdatult (banaanipiim)
3 küpset banaani
100 g tumedat šokolaadi
30 g võid
kaunistuseks apelsini või banaaniviile

Põhja jaoks vahustasin esmalt munavalge soolaga, seejärel munakollase suhkruga. Segasin viimasesse jahu ning munavalge. Valasin segu küpsetuspaberiga vooderdatud ja võitatud 29 cm koogivormi ja küpsetasin 200 kraadises ahjus 7-10 minutit.

Vahukoorekatte jaoks panin želatiini apelsinimahla/banaanipiima sisse punduma ning sulatasin hiljem pliidil nõrgal kuumusel ära. Vahustasin vahukoore suhkruga, segasin sisse kakao, riivitud apelsinikoored, 50 g šokolaaditükke, chia seemneid, valasin sisse želatiinisegu ja banaanitükid. Valasin koogipõhjale ja kook läks külmkappi oma saatust ootama. Viimistlemiseks võtsin koogi vormist välja, sulatasin 50 g šokolaadi 30 g võiga, valasin glasuuri koogile ning kaunistasin apelsini või banaaniviiludega.

Dipikaste

Leiutasime kaasaga kahasse koduse dipikastme, mis maitseb sama "hästi" kui poe oma, koostisainete nimekiri on aga kolm korda lühem.




Vaja läheb:
50 g Forte, parmesani vms juustu
200 g hapukoort
0,5 tl soola
0,5 tl pipart
1 tl värskeid või kuivatatud ürte - tilli, peterselli või ka oreganot
1-2 küünt (küüslauku)


Juust ja soovi korral küüslauk tuleb saumiksri hakkimisnõus hästi peeneks jahvatada. Seejärel lisada juustupurule hapukoor, sool ja pipar jm maitseained ja segada lusikaga läbi. Mikserdades tuleb kaste vedelam, käsitsi segades dipikastmele sobiva paksusega.