Uued elanikud Pohla vabariigis

Praeguse seisuga on meil juba 8 päeva kanad olnud. Äntu mõisa auto käis siinkandis müümas mai II poolel munema hakkavaid kanu.
6 isendit neist rändaski pappkastiga meie koju ja elavad nüüd vanas koerakuudis, mis oli rohkem kassile meele järgi.
(PS! Ma ei teadnudki, et kanu saab ka kartulikotis transportida, nagu üks ostja tegi!)
Kanamüüja sõnul oleks minu pappkasti veelgi kanu mahtunud!

Nüüd me siis ootamegi, millal meie uued pereliikmed munema hakkavad. Senikaua valmistab meile piisavalt palju peavalu kanade ja koera omavaheline läbisaamine. Kahjuks üks kana juba sai koera käest fataalselt nätsutada, kuna oli tema territooriumile sattunud. 

Kana toitmine

Kanad said ilmselt neid luuravatelt varblastelt inspiratsiooni
ja ronisid ka puu otsa kiikuma.

Eile päästsin koera käest teise kana, kes küll läks kaduma. Käisin koeraga pärast veel ümbruskonnast kana otsimas ja läksin kurvameelselt magama, et ei tea, kas rebane leidis kana juba üles ja kas tal on külm jne... Otsisime õhtul kõik kohad aias läbi, kuid tänu naabrile, kes rääkis, kuidas kanadel on erakordne võime end vajalikul hetkel imehästi ära peita, oli ka minus alles lootus, et ehk on ta lihtsalt peidus. Täna hommikul jalutas kõnealune isend samas kohas ringi, kus ta eile kaduma läks. Küll mul oli hea meel, et ta alles oli! Minust on tõeline kanaema saanud!

Kanadest veel nii palju, et minu senised kogemused kodukanadega on olnud sellised, et minu jaoks oli väga üllatav, kuidas meie kanad lasevad endale pai teha. Sülle võttes rahunevad nad ka täitsa maha, kui tiivad kinni on, ja kaagutavad rahulikult. Täitsa sülekanad!

Esimesed päevad veetsid nad kuudis ja eterniidiplaatide all varjus. Ilmselgelt ei olnud nad päevavalgusega harjunud. Esimesel päeval püüdsid nad ka päikeselisest aiast tuppa tundiga, ikkagi siseruumidesse! Nüüd on nad avastanud rohu, ussikesed, teod, kuusepuude oksad ja aluse ja isegi kohad loomavõrguga aias, kust saab vabalt koera territooriumile jalutada.

Koer peab nüüd ilmselt mõnda aega väiksema liikumisvabadusega leppima, kuni kanadesse investeeritud 50 meetrist aiavõrgust korralik kanaaed saab koos sinnajuurde kuuluva külma ilma kindla kanahotelliga. 

Toortoidust - toortatrapuder ja peedisupp

Toortatrapuder

Toortoit on meeles mõlkunud juba mõnda aega, kuid reaalsete toidukatsetusteni siiani polnud jõudnud, kui tavapärane tooreste puu- ja köögiviljade tarbimine välja jätta.

Hiljuti käisin siinkandis (maapiirkonnas!) toimunud
Ly Kerdo toortoidukoolitusel, kus sain lõpuks ka näha ja proovida erinevate toortoitude retseptide muutumist ehtsaks toortoiduks.

Loomulik jätk oli seada sammud poe poole ja tuua sealt asju, mida toortoidu tegemiseks vaja läheb, vaadata kui palju asju on saadaval ja kui palju mitte.

Imekombel oli meie koduselverisse müügile tulnud ka toortatra pudruks sobiv kodumaine röstimata tatar, 4€kg.

Toorpuder idandatud toortatrast, krissidest, banaanist, pirnist ja kaarobiplubrist maitses piisavalt hästi, et seda kodus katsetada. Ja loomulikult valitseb meil kodus teatud tüdinemus tavapärastest putrudest. Toorpuder tundub siinkohal üsna hästi vana ja igavat asendama!

Toorsupp peedist ja pähklitest

Panin eelmisel päeval tatra ligunema ja idanema, et see "ellu" ärkaks. Hommikuks oli soovitud
tulemus käes.

Loputasin tatra sõela all läbi, lisasin soojas vees sulatatud külmutatud mustsõstraid ja jõhvikaid, tükeldasin sisse ühe pirni. Kui oleks banaani ka olnud, oleks seda ka pannud, aga loomulikult oli banaanist vahepeal alles jäänud üksnes koored.
Seega pidin putru magustama toorsuhkru ja suhkruga segatud kakaopulbriga.

Minu jaoks tuli pudru täitsa söödav, lastes ilmselt tekitavad hapud marjad mõningaid pretensioone, aga mis teha. Magusamaid marju sügavkülmas enam polnud!

Teise toiduna tegin peedisuppi. Riivisin 1 suure toore peedi köögikombainis ära. Purustasin leotatud india pähkleid ja päevalilleseemneid, lisasin riivitud peedi ja jäin ootama, millal minu köögikombain need kreemjaks supiks keerutab. Ilmselt jäi 450w võimsusest väheks, sest supp tuli üsna tükiline.
Lisasin veel soola, sidrunimahla, rosinaid ja kõige lõpuks sooja vett.

Kõige väiksem pereliige suppi ei tahtnud, järgmine sõi ära, kuna selles oli palju vitamiine, meespool suutis ka ühe portsu ära süüa ohtra hapukoore ja suitsuvorsti abiga, ja mina sõin ka, kuid ülejääki kõike üksi tarbida ei suutnud, peedi üledoos tuli ruttu. :)

Nii palju siis esimesest toortoidu katsetusest! Päris isu ära ei võtnud, nii et ilmselt proovin uuesti mõnda asja.

Vaatan, kas pähklite pikem leotamine tagab ehk kreemisema tulemuse (et teha majoneesi või tordikreemi). Igasuguseid toortoidu valmistamiseks sobivaid masinaid (võimsaid blendereid ja spagetilõikureid) esialgu ostma ei hakkaks.

Mõtlen dehüdraatori peale, millega saaks tomateid, marju, seeni, õunu ja muud kuivatada. Päikese käes või ahjus kuivatamiseks ei jagu kannatust ja sauna meil ka pole (veel).