Meie pere söögisõjad viisid mind kokku Karen Le Billoni raamatuga "Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida". Raamatu lugemine on minu jaoks muutunud lapse kärus magamakiigutamise põhitegevuseks, minu kui kolme lapse ema päevaseks lemmiktegevuseks!
Raamatut ajendas lugema muidugi see, et minu viiene preili hoolitseb viimasel ajal pea igal õhtul selle eest, et saaks ühe toidusõja maha pidada. Teisisõnu pirtsutab toiduga nii palju, et mul tekib juba mure tema tervise pärast. Mittesöödavate asjade nimekiri hakkab juba nii pikaks muutuma, et tundub, et talle miski ei sobigi enam söögiks peale magustoidu ja ka magustoit pole alati kindlapeale minek.
Oma rolli mängib ka see, et abikaasa avaldab ka tihtipeale toidu osas oma arvamust ning enamasti häirivad teda toidus köögiviljad! Ainsana aktsepteerib ta söömiskõlbulike köögiviljadena lisaks kartulile peeti, peakapsast, lillkapsast, tomatit ja küüslauku. Keelatud köögiviljade skaalal on esimesel kohal mugulsibul, mis aga minu arvates on paljude toitude maitsetamisel põhiline. "Sissesõidukeelu" on saanud ka porrulauk, suvikõrvits ja mittetoores porgand. Lisaks ei sobi metsaseened sh kuuseriisikad, puravikud ja kukeseened, mis on minu arvates 100x paremad kui tööstuslikult kasvatatud šampinjonid. Mõtlesin, et kui pikk on minu mittesöödavate toiduainete nimekiri: mannapuder ja pekk.
Söögisõdade teiseks väljundiks on vaidlused pärast mehe poeskäiku. Tal ei ole tahtmist ega aega poes toodete koostisosade nimekirja lugeda ja niimoodi satub meie "ökokoju" naatriumglutamaati ja muid keelatud aineid sisaldavaid valmistooteid. Ta ei toogi neid meelega, pigem ajendab teda neid ostma soodushind ja nii näiteks saabusid viimati me koju naatrumglutamaadiga juustu-suitsuvorst ja Salvesti 3 minuti boršisupp. Kui aspartaami väldib ta teadlikult ning tsitrusekoored on ka keelatud oma mürgisuse tõttu, siis E621 narkootikumisarnasus ei ole veel tema teadvusesse jõudnud.
Kui laste sööma motiveerimise kohta on mitmeid raamatuid, siis paluks mulle raamatut teemal, kuidas eesti meest tervislikult/prantsusepäraselt sööma saada! Vahepeal käisin mehele välja idee, et ta hakkab ise endale ja suurematele lastele süüa tegema ja vastutab ise nende toitumise eest. See idee mõjus lühiajaliselt ning minu toidu suhtes pirtsutamist oli mõnevõrra vähem.
Rääkides Le Billoni raamatust, siis praeguseks olen oma ajus ära registreerinud kindlad kavatsused süüa 4 korda päevas kindlatel aegadel (8.00, 12.00, 16.00 ja 19.00) ja pirtsutamise korral lastel toidu eest äravõtmine ja järgmise söögikorrani ootamine. Viimane meetod tundub küll üsna karm, aga esialgu tundub isegi mõjuvat.
Lisaks püüan toiduga rohkem vaeva näha ja põhjalikumalt ette valmistada. Paraku on seda aga keeruline saavutada, sest üks aastane keset minu toimetusi oma söögitoolilt lauale ronima hakkab, lähevad kõik ideaalse õhtusöögi plaanid meelest ära ja toidune põnn süles istutab mu laua taha.
Lisaks põnnifaktorile oleks vaja rohkem rividrilli harjutada - kui sööma kutsutakse, siis peab kohe tulema, hoolimata sellest, mis programm hetkel telekas jookseb või mida parasjagu arvutis teha on vaja. Ei teagi, kust otsast selle söömaõpetamisega algust teha!
No comments:
Post a Comment