Õnnelikud ja õnnetud hetked

3 nädalat vabapidamist ja kanad näevad hoopis jumekamad välja!
Heleroosa vs punane hari! Valged jalad vs kollased jalad!

Esmaspäeval otsustasin oma kanakarja täiendada ning tõin Äntu mõisa kanaringilt 5 kana juurde.
Koju jõudes olin päris üllatunud, kui erinevad samast kohast, samast tõus ja sama vanad kanad olla võivad.

3 nädalat varem toodud kanad olid jumekad - harjad ja näod olid punased, jalad kollased ja sulestik
ilus ja kohev. 3 nädalat hiljem kanafarmist "päästetud" hinged aga kahvatud, heleroosade harjadega ja valgete jalgadega. Hämmastav, kuidas 3 nädalat vabapidamist kanade välimust ja tervist nii drastiliselt muuta võib!

Kahjuks ei olnud vanad kanad uute tulijate vastu eriti sõbralikud ja hoidsid neil pidevalt silma peal, et nad vales kohas valesid asju ei nokiks. Mõneks ajaks eraldasin nad ära, aga õhtul kolisin nad kõik samasse kuuti.

Üks kana otsustas mulle paraja üllatuse valmistada! Õhtusel kanaloendusel osutus üks kana kadunuks. Otsisin terve aia läbi ja kõikvõimalikud peidukohad. Kana ei kuskil! Kurtsin kaasale ka käsi laiutades, et kana kadunud ja alles siis nägin suurt pilti. Uus kana tukkus rahulikult kuudi taga 2 meetri kõrgusel kastanipuu otsas. Kui vanad kanad olid aja jooksul omandanud umbes 1 meetri kõrgusele okstele lendamise, siis uus kana otsustas kohe esimesel õhtul 2 meetri kõrgusele. Säh sulle vabrikukana!

Kuid, nagu koduloomadega ikka, kaasnevad nendega nii õnnelikud kui ka õnnetud hetked. Nii ka meil! Kahekordsest aiast hoolimata sai koer õhtul kuidagimoodi ühe kana hambusse. Sattusin samal ajal kojas olema ja kuulsin kana kisa ukse taga. Koer oli ka ukse taga ja ehmus ise ka ära, et mulle vahele jäi. Panin koera tuppa kinni ja läksin kana otsima. Hämaras leidsingi hirmunud kana üles ja püüdsin kinni. Vaeseke oli elus, kuid rinnalt lõhki kistud nii et pugu ja rinna"filee" paistsid ja nahk rippus. Esimene mõte oli, et mina küll kirvega nüüd kana elu lõpetama ei hakka ja ehk õnnestub teda kuidagi ravida. Pealegi oli ta täiesti liikumisvõimeline ja ka tiivad terved.

Käisin haava antiseptikuga üle. Sidusin mähise ka peale ja panin elastse sukasideme peale, aga mõne aja pärast otsustas kana mähisest vabaneda. Mõtlesin kana edasi mitte piinata ja lasta ta olla lahtise haavaga, äkki juhtub ime ja kasvab uus nahk, ja kui mitte, saab ta vähemalt elu lõpuni aheldamata olla. Söötsin talle ööseks mõned homöopaatilised pillikesed, mis vigastuste korral ette nähtud.

Hommikul oli ta veel elus, kuid aeg-ajalt tegi peaga imelikke liigutusi. Lugesin netist, kuidas üks kanakasvataja oli medõe abiga rinnahaava kinni õmmelnud ja kana oli terveks saanud. Mõtlesin ka ise, et äkki prooviks haava kinni õmblemist ja näitaks vähemalt arstile. Helistasingi arstile, kes ütles, et pole küll varem kana õmmelnud, et tavaliselt kanad tema juurde selliste hädadega enam(!) ei jõua, aga oli siiski nõus kana üle vaatama ja vajadusel õmblema. Sõitsin arsti juurde. Ülevaatuse ajal kana rabeles ja pugu läks ka katki. Kuna haav oli ka juba saastunud, arvas arst, et kana operatsiooni nagunii üle ei elaks ja peaks ikkagi ta magama panema. See tundus ka mulle mõistlik. Kana jäi ka rahulikuks nagu oleks aru saanud, mis teda nüüd ees ootab. Järgnesid mõned minutid ja sõitsingi kurvalt koju tagasi. Kodus näitasin ka koerale surnud kana ja jagasin temaga oma kurbust. Siis läksin tööle ja pärast tööd matsin kana koplisse maha. Üks teinegi kana ootas teda seal juba. Kanade surnuaed!

Küllap paljude jaoks on imelik ühe kana pärast nii palju "jamada", kirvest ja traditsioonilisest hädatapust oleks aidanud. Aga ju ma siis olen selline "linnalaps", kes pigem matab oma kodukana maha kui paneb ta pannile. Kana vigastuste kohta infot otsides leidsin ka netist peamiselt kanapraadide retsepte ja ei midagi sellest, kuidas neid ravida. Irooniline!

Leinamoment koeraga!