Nisujahuvaba maasikatort tatrabiskviidist

Suvi ilma maasikatordita pole suvi. Hoolimata sellest, et traditsioonilised toidud on minul vägagi tagaplaanile jäänud viimasel ajal ning aina enam pooldan tervikliku toortoidu tarbimist, tekkis mõte, et peaks oma kanade munadest lõpuks kooki ka tegema.

Otsustasin nisujahu, mida viimasel ajal peetakse igasuguste tervisejamade põhjustajaks, asendada tatrajahuga. Mahetatrajahu, mis on valmistatud Eestis kasvatatud röstimata mahetatrast, ma ei ole varem kookides kasutanud. Röstitud tatrajahust ma ei ole samuti vaimustusse sattunud, sellel on ka palju spetsiifilisem maitse.

Igal juhul võtsin 9 muna, vahustasin munakollased ja -valged eraldi. Munakollastele lisasin u 5 sl suhkrut ja munavalgele näpuotsaga soola. Esmalt vahustasin munakollased, siis pesin vispli puhtaks ja asusin munavalge kallale. Kui munavalge sai piisavalt vahtu, lisasin munakollastele tatrajahu - u 6 sl, segasin koos jahuga sisse 1/4 munavalgest ning hiljem ülejäänud munavalge.

Tundus, et biskviit tuleb kompaktne ja õhuline ning tatrajahu sobib selle sisse hästi. Tegelikkuses soovitaksin tatrajahu veelgi vähem panna, sest ta paisub päris kenasti. (Sama kogusega tuleb ikka korralikult immutada biskviiti!)

Küpsetasin 190 kraadi juures nii kaua kuni taigen polnud enam toores, lasin jahtuda ja asusin maasikate, mustikate, nektariini ja vahukoorega mökerdama!

Pärast käisin veel lastega metsmaasikaid korjamas. Marju oli nii palju! Ilusad ja suured, igatahes paremas seisus kui aiamaa tänavused maasikad. Esmakordselt oli nagu Nukitsamehe filmis, hakkas pimedaks minema (lisaks lapsed vingusid, et sääsed söövad ja külm on ja rohi on nii sügav), aga maasikad ei saanud otsa vaid lõõskasid aina edasi! Ehk õnnestub neid täna päästma minna!

Kotitäis sulgi

Minu unistus vabapidamisel kanadest hakkab vist hämarusse kaduma.

Praegu on meil kanadel üsna suur ja roheline ala kasutada, mis on ka puude ja põõsastega varustatud.
Kui nüüd vaadata, millised on sellised kanaaiad, mis kaitsevad kanu ka võõraste loomade saagiks langemast, siis sarnanevad need kanaaiad loomaaias nähtutega. Tekibki küsimus, kas kanade vabalt pidamine on üldse võimalik?

Igal juhul ootas eile pikalt linnaskäigult naastes ees kurb vaatepilt. Aia selles osas, kus koer liigub, olid suled juba kaugelt näha ja lähemal vaatlusel sain ka kana soolikaid oma silmaga vaadata.

Kanaaias tulid üksikud kanad tervitama. Mõtlesin, et nüüd on koer kanadega puhta töö teinud.

Läksin aeda sisse, et kanad üle lugeda ja otsisin puu otsast ka kukke, kes tavaliselt õhtuks puu otsa armastab ööd veetma minna, aga teda polnud.

Siis nägin ka kanaaias kuke- ja kanade sulgesid ning kohta, kust keegi on aia alt läbi vupsanud. Teise aia juurest läks sulerada ja siis sain aru, et koer polegi ainus patuoinas olnud, sest suled olid aias, kuhu koer sisse ei pääse. Nii et päevasel ajal, kui meid kodus polnud, oli rebane käinud kanu noolimas ja kahe aia alt läbi pugedes kaks isendit endaga metsa kaasa viinud. Kanu oli alles 6, 2 kana ja kukk olid otsa saanud.

Tundub, et kanade jaoks ongi turvalisem elada kinnises kanalas, ilma päevavalguseta, puurides, kus ükski metsloom neid ahistama ei pääse. Nokk kinni, saba lahti...

Lisaks: varesed käivad kanamune varastamas. Kanatoidu varastamisest neile ei piisa!