Parim lillkapsasupp

Mõnda suppi võikski sööma jääda, eriti kui pakane õues võimust võtab. Samas ei taha ka teistele pereliikmetele hakata uut toitu tegema, nii et tuleb end ohjeldada ja neile ka jätta. 

Retsept: 

1 lillkapsas

2-3 keskmist kartulit 

2 sibulat

Küüslauku 

5cm jupp ingverit

1 sl punast või rohelist karripastat

Võid

400 ml kookospiima

Soola

Vett

Soovi korral võid lisada ka puljongikuubiku. 

Tükelda sibulad, küüslauk ja ingver, lisa karripasta ja kuumuta võis läbi. Lisa tükeldatud lillkapsas ja kartul. Hauta veel veidi ja lisa nii palju vett, et see kataks koostisosad. Keeda kuni lillkapsas ja kartul on pehmed. Püreesta blenderis, pane uuesti potti kuumenema. Lisa kookospiim, vajadusel puljongikuubik ja maitse järgi soola. 

Serveeri! 

Miks on vaja vetikaid roheliseks värvida? Planeedi uhkusest ja wakame salatist

Mulle on jäänud mulje, et vetikatest on saanud uus ja trendikas supertoit, millega käib kaasas tervisliku toitumise ja toidu maine. Vetikad siin ja vetikad seal...

Ka meie pere tahab ajaga kaasas käia ja olla kursis uusimate, moodsamate ja tervislikemate toiduainetega ning neid proovida. Wakame (undaria pinnatifida) salat, mida on Aasia riikides aastasadu hinnatud, on üks nendest trendiroogadest, mis on leidnud oma koha meie pere toidulaual. 

Kui tavapäraselt olen wakame salatit poest lahtise toidu letist ostnud, siis viimasel korral otsustasin osta kilose paki külmutatud salatit (Goma Wakame - päritolu Hiina, tootja Planet's Pride). 

Nojah. Vaimse tervise huvides on parem koostisosade kohta mitte lugeda, aga keegi pole ju ka hoiatanud, et "Tähelepanu! Tegemist on toiduga, mille tarvitamisel ärge lugege pakendilt koostisinfot. Kaebuste või kõrvaltoimete tekkimisel hoidke need enda teada ning ärge lõpetage tarbimist ja majanduskasvu edendamist!". 

Aimasin, et lisaks vetikatele on selles salatis veel õli, sojakastet, suhkrut ja seesamiseemneid. Samas ei osanud ma aimata, et tegelikult on selles  lisaks vetikatele veel mitmesuguseid tervisehäireid tekitavaid asovärve: tartrasiin, mis annab kollast või punast ja briljantroheline (E133, E102), mis selle vetikasalati reaalselt roheliseks värvivad.

"Tervislik planeedi uhkus!

Tuntud allergeenidena on asovärvid on mõnelpool riikides vähemalt toidus keelatud. Eestis ju teatavasti tegeletakse vaid tervisega seotud tulekahjude kustutamise mitte tervisehädade ennetamisega ning seetõttu on meil vaid (Euroopa Liidu tasandil kokkulepitust tulenevalt) nõue, et pakenditele lisatakse tekst, et "See lisaaine võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele". 

Teadagi on enamus inimeste poeskäimise eesmärgiks enda leibkonna toiduga varustamine mitte ajaviiteks toodete koostisosade lugemine. Seda teavad ka tootjad, kes panustavad (nagunii ülemäärase) pakendi kujundamisel oma toote silmapaistvusele, isuäratavusele ning meeldejäävusele ja mitte oma toote koostisosade tutvustamisele. 

Otsustajad poliitikud ja ametnikud ei tee juba pikemat aega Eestis midagi oma inimeste kaitsmiseks. Selle asemel, et keelata tervist kahjustavate lisaainete, pestitsiidide, fungitsiidide, antibiootikumide, pliilaskemoona jm kasutamine, tegeleb meie praegune poliitiline eliit tootjate jt huvigruppide survel süstemaatiliselt kõiksugu mürkide kasutamise pikendamise ja agoonia pikemaks venitamisega! 

Üksikisikul on väga keeruline enda ja oma lähedaste tervist kaitsta ja seda vastutust ei saa panna vaid inimeste teadlikkuse ja tarbimisotsuste mõjutamisele. Selleks, et kellelgi, olenemata rassist, rahvusest, seksuaalsest orientatsioonist ja sünniriigist, siin maamuna peal oleks lootust tulevikus eksisteerida, on vaja julgeid, aga seniste poliitiliste otsuste rahastajate jaoks ebasoodsaid otsuseid! 

Struktuur peab toetama inimest ja toetama püüdlusi puhtama elukeskkonna suunas. Praegune poliitiline eliit aga tegeleb tõsistelt (keskkonna)probleemidelt tähelepanu eemale suunamisega ja kahjuks lähevad väga paljud inimesed sellega ka kaasa.

Klassikaline tiramisu maasikatega

Klassikaline tiramisu hommikusöögiks

Ühele tükile mahub suuri maasikaid küll

Minu jaoks on see see õige maitsega tiramisu, mille retsept peab siin lihtsalt kirjas olema. Ikka mascarpone ja toore muna vahuga, koduse biskviidiga.

Biskviit:
4 muna
4 sl suhkrut
4 sl nisujahu

Kreem:
500 g mascarpone toorjuustu
3 (kodukana) muna (mida julged toorena süüa)
2 sl Vana Tallinna 40kraadist likööri
3 sl suhkrut
250 ml kanget kohvi

Soovi korral maasikaid, kakaod või šokolaadi

Meie koogimasinaks on juba üsna mitu aastat olnud Kitchen Aid Classic lauamikser. Sellega on nii lihtne igasuguseid vahustamist ja segamist vajavaid kreeme, taignaid ja roogasid teha, et ma ei kujutaks oma elu enam järeleproovitud saumiksri, akudrelli ega köögikombainiga ettegi. Köögiabilisega tulevad taignad vahel isegi liiga õhulised...ja tulemusteks ei pea üldse 10 minutit järjest saumiksriga mässama.

Biskviidi jaoks eralda munavalged munakollastest. Vahusta munavalged 4 sl suhkruga kohevaks vahuks, lisa munakollased ja vahusta veel pisut. Seejärel sega sisse 4 sl jahu ja proovi alguses põhjalikumalt segada vaid 1/3 taignast ja hiljem ülejäänud osa.

Vala biskviittaigen suurele ahjupannile ja laota laiali. Küpseta 200 kraadi juures olenevalt ahjust 10-15 minutit kuni biskviit on läbi küpsenud. Mina kasutan tiramisu tegemiseks tüüpilist Pyrexi klaasist ahjuvormi. Võid biskviidi küpsetada ka ümmargusena ja teha hoopis tordiks. 

Vahepeal keeda valmis kohvi ja pane jahtuma.

Mascarponekreemi jaoks mikserda esmalt munavalged suhkruga, seejärel tõsta teise kaussi. Järgmisena mikserda mascarpone suhkru ja munakollastega korralikult läbi, lisa mikserdamisel soovi korral Vana Tallinnat, Amarettot või mõnda muud sarnast toodet ja sega munavalgevahuga läbi. Siinjuures sega samuti alguses 1/3 kreemist munavalgevahuga ja hiljem ülejäänud osa - nii säilitab kreem oma õhulisuse.

Magustoidu kokkupanemiseks lõika jahtunud biskviit kaheks tükiks ning pane üks tükkidest klaasvormi põhjale. Seejärel immuta see poole koguse kohviga. Järgmisena lisa pool mascarpone kreemist. Võid lisada ka maasikaid või muid käepärast olevaid marju. Mina peitsin maasikad tiramisu sisse ära. Siis lisa teine biskviidikiht ja immuta see ülejäänud kohviga. Pane peale ülejäänud mascarponekreem ja kaunista kakaokihi, šokolaadi või muu meelepärasega. Tõsta tiramisu külma ja naudi mõne tunni pärast!

Koroonakokkamine: isevalmiv hernesupp

Käes on ajad, mil peab 3x päevas midagi koroonakarantiinis olevatele lastele ja kaasale söögiks valmistama.

Olen viimase kolme nädala jooksul nii palju erinevaid sööke valmistanud, et maitsed hakkavad juba ära tüütama ja järgmiseks poeskäiguks on ostunimekirja kogunenud juba hulk eksootilisemaid maitsekoosluseid. 

Seniks aga üks isevalmiva hernesupi retsept:
500g kuivatatud herneid
2 porgandit
1 kg suitsuribi vm suitsutatud lihatoodet
Paar peotäit kruupe
Soola ja pipart

Pane herned 10h varem likku. Seejärel pane koos lihaga suurde malmpotti, lisa kruubid ja lase keema. Kui herned on pehmed, lisa riivitud porgandid ja maitsesta.
Meil on kodus puupliit ja selle peale on väga mugav hernesupp podisema unustada.

Toidublogimisest ja punase kanakarri valmimise ootamisest

Kui keegi mõtleb, et ei tea, miks inimesed enam oma blogisse midagi ei kirjuta, eriti kui on tegemist kokandusteemalise blogiga, siis vaevalt on selle põhjuseks kokkamise lõpetamine....
Pigem tuleb muu elu vahele ja blogimiseks ei ole enam nii palju aega ega inspiratsiooni...või tuleb inspiratsioon just siis, kui on vaja parasjagu uksest välja tormata järgmiste väljakutsetega rinda pistma. Ja nii see postitus jääb ootele kuni ununeb...

Pealegi on kokkamine üsna tüütu tegevus, eriti kui mõtted ja inspiratsioon on mujal...ja alati ei ole ka tahtmist kõike kokatavat pildistada ja netti üles panna.
Samas on vahel tore leida netist retsepte googeldades tuttavaid retsepte või pilte enda tehtud roogadest. Ka on blogisse aastate jooksul kogunenud üsna palju lugemismaterjali, mis siin oma elu elab.

Täna aga tegin jälle süüa ja üle pika aja olin üllatunud sellest, et ei jõudnud kuidagi toidu valmimist ära oodata! Tulemus oli ootamist väärt, tekitas elevust ja seega teenis ära ka blogisse postitamist, sest kuidas muidu ma selle retsepti ka enda jaoks talletada saaksin!

Punane kanakarri

Vaja läheb:
kanakintsuliha
2 väiksemat sibulat 
3 väiksemat küüslauguküünt
2-3 tl punast karripastat
3 porgandit
400 ml vahukoort või kookospiima
soola
rohelist sibulat

Tükelda porgandid piklikeks kangideks, sibul ja küüslauk väikesteks tükkideks ja kuumuta koos karripastaga pannil. Seejärel lisa kintsuliha tükid. Need võib jätta tükeldamata või tükeldada küpsetatult ka panni peal, sest siis ei pea toore kanaliha töötlemise/tükeldamise pärast muretsema. Lisa 2-3 dl kuuma vett ning lase 20 minutit kaane all mõõdukas kuumuses haududa. Seejärel lisa vahukoor või kookospiim ning kuumuta keemiseni. Maitsesta soolaga! Kõrvale võib serveerida riisi, aga miks mitte ka toortatart vm meelepärast!

Karripasta on minu arvates väga hea asi - parem kui poes müügil olevad kuivad maitseainesegud. Kui vürtsikas toit maitseb, saab sellega kõikvõimalikke suppe ja hautiseid maitsestada ning puljonit ei ole vajagi. Ühest väiksest purgitäiest pastast saan mina teha viieliikmelmisele perele 4-5 korda süüa.  

Majoneesikana

Avastasin viisi, kuidas kanafileest saada mahlane ja vähese vaevaga kiireltvalmiv roog.

Vaja läheb:
2 kanafileed
maitseaineid
soola, pipart,
oliivõli (soovi korral)
3-4 sl majoneesi (Hellmanns)

Lõikasin kanafileest lapikud latakad (ca 10-12 tk), panin 25x25 cm suurusele keraamilisele ahjupannile, segasin maitseainetega läbi. Kasutasin pitsamaitseainet, pannil hautatud porru-paprika jääke ning soola, pipart. Peale määrisin mõned supilusikatäied majoneesi. Küpsetasin 200 kraadises ahjus 25 minutit, seejärel lasin kinnises ahjus pisut veel tõmmata, et maitsed ühtlustuksid. 

Talvine röstpaprika-kikerherne püreesupp

Hommik algas taaskord ideega teha röstitud paprikaga suppi. Retsepti vaatamiseks aega polnud, nii et tuli ise genereerida. Lõpptulemus osutus päris maitsvaks!

2 punast paprikat
1 porru
1 suvikõrvits
1-2 sl võid
keedetud kikerherneid või 1 kikerhernekonservipurk
1 tomatipuljongi kuubik või mõned päikesekuivatatud tomatid
Soola

Supi valmistamiseks lõikasin paprikad tükkideks ja röstisin 200 kraadises ahjus 20 minutit. Porru ja suvikõrvitsa tükeldasin ning hautasin emailpotis võiga poolpehmeks. Seejärel lisasin röstitud paprika, nii palju vett, et aedvilju kataks, puljongikuubiku ning kikerherned ning keetsin veel 10 minutit. Seejärel püreestasin blenderis.  Valmistusaeg: 35 min

Mandliküpsised

Need küpsised valmisid kogemata - kõigepealt plaanisin purutainast teha, aga viimasel hetkel otsustasin palju kirutud nisujahu asemel mandlijahu kasutada. Mandlijahu käitus aga erinevalt ja nn purutainas muutus üsna muretaigna sarnaseks. Lisasin veel kaerahelbeid, et taigen kuivemaks tagasi muutuks, aga ka sellest ei piisanud. Kasutasin seda kohupiimakoogi põhjana ja hakkas meeldima! Teisel korral tegin teadlikult hoopis küpsisteks!


Vaja läheb:
150 g võid
200 g mandlijahu
100 g täistera kaerahelbeid
1 dl või vähem suhkrut

Lauamiksriga valmib see taigen mõne minutiga. Taignast vormisin ahjupanni täie ühesuuruseid küpsiseid ja küpsetasin 200 kraadi juures pöördõhurežiimil 12 minutit. Küpsised on üldiselt valmis siis, kui ääred kergelt pruunikaks tõmbuvad.

Kodune vaniljejäätis ilma jäätisemasinata

See jäätis on tehtud ilma jäätisemasinata tavalises sügavkülmikus katse-eksituse meetodil. Retsept sisaldab tooreid mune. Kuna meil on kanad, siis on võimalus kasutada väga värskeid mune.  

Alguse sai see neljast munakollasest, mis jäid varasemast sefiiritegemisest üle. Sefiiri tegi abikaasa ja selle Ragne Värgi retsepti järgi.

Mina mõtlesin siis ülejäänud munakollastest jäätist teha, sest kuskilt oli meelde jäänud, et jäätise tegemiseks on vaja munakollaseid ja 400 ml kohvikoort. Internetist aga ühtegi päris täpset retsepti ei leinud, seega kohandasin seda Angeelika Kangi retsepti  Toidutares ja leiutasin ise juurde. Kuna munavalgeid eraldi enam kasutada ei soovinud, virutasin külmikust mehe tehtud sefiiri ja suhkrut jäätisele rohkem ei lisanud. Muna oli aga vaja selleks, et jäätis tuleks õhuline ja pehme ka ilma jäätisemasinata.

Vaja läheb:
pool kogust sefiiri (3-4 munavalget, näpuotsatäis soola, 225 g suhkrut, 60 ml vett, 1,5 tl sidrunhapet ) (Meiepoolne soovitus oleks kasutada vähem sidrunhapet!) 
4 munakollast
400 ml piima või kohvikoort
200 ml vahukoort
vaniljet
soovi korral 25 g tükeldatud Bitteri šokolaadi

Kuumuta potis 400 ml piima või koort peaaegu keemiseni ja pane jahtuma. Klopi munakollased vahtu ja vala munakollasevahu sisse peene joana kooresegu. Pane uuesti pliidile ning kuumuta 10 minutit kuni segu pakseneb. Jahuta.

Seejärel vahusta vahukoor ning sega koos poole koguse sefiiri ja šokolaaditükkidega ettevaatlikult jahtunud koore-munasegu sisse. Pane roostevabast terasest ja kaanega kaetud potiga mitmeks tunniks sügavkülma. Õhuline sefiir tagab selle, et jäätis meenutab tekstuurilt ehtsat jäätist mitte ei ole kõva nagu kodune kõige lihtsam vahukoorejäätis enamasti on.

Antud kogusest piisas 6 inimese magustoiduks.

Kuidas eesti mehi prantsuse kombel sööma õpetada

Meie pere söögisõjad viisid mind kokku Karen Le Billoni raamatuga "Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida". Raamatu lugemine on minu jaoks muutunud lapse kärus magamakiigutamise põhitegevuseks, minu kui kolme lapse ema päevaseks lemmiktegevuseks!

Raamatut ajendas lugema muidugi see, et minu viiene preili hoolitseb viimasel ajal pea igal õhtul selle eest, et saaks ühe toidusõja maha pidada. Teisisõnu pirtsutab toiduga nii palju, et mul tekib juba mure tema tervise pärast. Mittesöödavate asjade nimekiri hakkab juba nii pikaks muutuma, et tundub, et talle miski ei sobigi enam söögiks peale magustoidu ja ka magustoit pole alati kindlapeale minek.

Oma rolli mängib ka see, et abikaasa avaldab ka tihtipeale toidu osas oma arvamust ning enamasti häirivad teda toidus köögiviljad! Ainsana aktsepteerib ta söömiskõlbulike köögiviljadena lisaks kartulile peeti, peakapsast, lillkapsast, tomatit ja küüslauku. Keelatud köögiviljade skaalal on esimesel kohal mugulsibul, mis aga minu arvates on paljude toitude maitsetamisel põhiline. "Sissesõidukeelu" on saanud ka porrulauk, suvikõrvits ja mittetoores porgand. Lisaks ei sobi metsaseened sh kuuseriisikad, puravikud ja kukeseened, mis on minu arvates 100x paremad kui tööstuslikult kasvatatud šampinjonid. Mõtlesin, et kui pikk on minu mittesöödavate toiduainete nimekiri: mannapuder ja pekk.   

Söögisõdade teiseks väljundiks on vaidlused pärast mehe poeskäiku. Tal ei ole tahtmist ega aega poes toodete koostisosade nimekirja lugeda ja niimoodi satub meie "ökokoju" naatriumglutamaati ja muid keelatud aineid sisaldavaid valmistooteid. Ta ei toogi neid meelega, pigem ajendab teda neid ostma soodushind ja nii näiteks saabusid viimati me koju naatrumglutamaadiga juustu-suitsuvorst ja Salvesti 3 minuti boršisupp. Kui aspartaami väldib ta teadlikult ning tsitrusekoored on ka keelatud oma mürgisuse tõttu, siis E621 narkootikumisarnasus ei ole veel tema teadvusesse jõudnud.

Kui laste sööma motiveerimise kohta on mitmeid raamatuid, siis paluks mulle raamatut teemal, kuidas eesti meest tervislikult/prantsusepäraselt sööma saada! Vahepeal käisin mehele välja idee, et ta hakkab ise endale ja suurematele lastele süüa tegema ja vastutab ise nende toitumise eest. See idee mõjus lühiajaliselt ning minu toidu suhtes pirtsutamist oli mõnevõrra vähem.

Rääkides Le Billoni raamatust, siis praeguseks olen oma ajus ära registreerinud kindlad kavatsused süüa 4 korda päevas kindlatel aegadel (8.00, 12.00, 16.00 ja 19.00) ja pirtsutamise korral lastel toidu eest äravõtmine ja järgmise söögikorrani ootamine. Viimane meetod tundub küll üsna karm, aga esialgu tundub isegi mõjuvat.

Lisaks püüan toiduga rohkem vaeva näha ja põhjalikumalt ette valmistada. Paraku on seda aga keeruline saavutada, sest üks aastane keset minu toimetusi oma söögitoolilt lauale ronima hakkab, lähevad kõik ideaalse õhtusöögi plaanid meelest ära ja toidune põnn süles istutab mu laua taha.

Lisaks põnnifaktorile oleks vaja rohkem rividrilli harjutada - kui sööma kutsutakse, siis peab kohe tulema, hoolimata sellest, mis programm hetkel telekas jookseb või mida parasjagu arvutis teha on vaja. Ei teagi, kust otsast selle söömaõpetamisega algust teha!

Singi-porru pirukas

Kaks viimast väikest pirukatükki 

See pirukas sai inspiratsiooni Karen Le Billoni raamatust "Kuidas prantsuse laste kombel sööma õppida". Raamatust kirjutan lähemalt siin postituses.

Tegime seda 6-aastase pojaga kahekesi ja usun, et kuna ta sai seda ka kaasa teha, siis maitses see talle porrupiruka kohta üllatavalt hästi! Juustugi polnud pirukas sees!

Lisaksin veel, et äädikas annab ka pirukapõhjale hea maitse, nii et see soolase muretaigna retsept lisandus ka minu lemmik pirukataigna retseptide hulka.


Pirukapõhi:
100 g võid
200 g nisujahu
1 tl soola
1 tl valget veiniäädikat
2-3 sl külma vett

Täidis:
1 porru hele osa
1 sl võid
200 g taist sinki
3 muna
2 dl kohvikoort
3 dl hapukoort
soola, pipart

Pirukapõhja jaoks näpi külm või jahu-soola seguga segamini, lisa veiniäädikas ja vett nii palju, et taigen muutuks vormitavaks. Siis tuleks taigen kilesse pakituna mõneks ajaks külmkappi panna, et ta paremini vormitav oleks. Mina panin taigna esmalt võitatud ahjupannile ja siis mõneks ajaks külma. Ega seda pirukat tehes pole kunagi aega oodata! Nii et taigen on kasutatav ka ilma külmkapietapita.

Seejärel puhasta ja tükelda porru, hauta võis pehmeks ning lisa singiribad.
Sega omavahel hapukoor, kohvikoor ja muna ning maitsesta soola ja pipraga.
Pane pirukapõhi 10 minutiks 200 kraadisesse ahju eelküpsema.
Pane porru-singisegu pirukapõhjale ja vala peale koore-munasegu ja küpseta 180 kraadises ahjus kuni muna-kooresegu on hüübinud ja hakkab kergelt pruunistuma - ca 15-20 minutit.

Kogusest jagub 20x30 cm või 29 cm diameetriga ümmarguse pirukavormi tarbeks.

Sügisene tomati-läätsesupp

Läätse-tomatisupp

See supp (tuntud ka türgi läätse-tomatisupina) on täielik sügisesupp, mille järgi tekib isu ka peamiselt siis, kui sügistuuled õues lehti ringi lennutavad. Supi sisse võib panna veel mistahes olemasolevaid köögivilju.
Imekombel söövad seda ka kõik pereliikmed ja ilma nurisemata!
Mõningate ettevalmistustega saab seda suppi valmistada ka kiire äripäeva õhtusöögiks - kasutades poolikuid läätsesid, mis keevad kiiremini, ning suvel sissetehtud universaalset tomatipastat või poest ostetud pastakastet.

Vaja läheb:
1 tassitäis punaseid läätsesid
1 purk isetehtud tomatikastet või poest mõnda lihavabat pastakastet
1 tassitäis riivitud porgandit (2 keskmist porgandit)
1 tl purustamata koriandrit
1 tl purustamata vürtsköömneid
1-2 tk puljongikuubikut või -pulbrit
vett
soola, pipart

Soovi korral:
kookospiima
sidrunimahla
maitserohelist

Tomatikastmest: minu suvel purkidesse pistetud tomatikaste koosnes sibulast, küüslaugust, rohelisest paprikast, tšillist, oliividest ja oliivõlist, kooritud tomatitest, soolast ja pitsamaitseainest.

Esmalt tuleks keema panna läätsed, seejärel koorida ja riivida porgandid ning lisada läätsedele.
Koriandri ja vürtsköömned peaks enne supile lisamist uhmris peenestama.
Kui läätsed on pehmeks keenud, tuleks lisada tomatikaste ja puljongikuubikud.
Kookospiima kasutades tuleks see lisada kõige viimasena ja lasta korraks keema ning siis pliidilt ära võtta. Liigselt keedes läheb kookospiim tükki. Serveerides võib lisada ka sidruni- vm hapukat mahla.

Kirsi-apelsinimarmelaad

Käisin sõbranna juures kirsipuid viljadest vabastamas ja koos kahe pikemat kasvu tegelasega õnnestus õhtul jooksul kokku 20 l kirsse korjata.
Puhastasin neid 3 lapse ja muude tegemiste kõrval terve päeva. Lisaks käisin poes suhkru ja poti jahil ning saabusin koju 20 l poti ja kotitäie erinevate suhkrutega.
Eesmärgiks oli teha korralik paks kirsimoos, mis meenutaks marmelaadi. Netis surfates sattusin selle kirsi- apelsini marmelaadi retsepti peale.

Kirsi-apelsinimarmelaad
15-20 l kirsse
2 kg moosisuhkrut
1 kg valget suhkrut
3 pakki tarretisesuhkrut (Dansukker)
5 kooritud ja tükeldatud apelsini
3-4 sl apelsinikoore ribasid suhkrus (Minul oli see kevadel valmistatud ökoapelsinide koorest!)
100 g võid

Suures potis läks moos keema üsna aeglaselt ja vaevarikkalt, nii et panustasin marmelaadi saamiseks rohkem pektiini lisamisse kui piisavalt pikaaegsele keetmisele. Vaht tuli ka ära riisuda.
Kolm pakki pektiinil põhinevat tarretisesuhkurt, mille paki peal on kirjas, et ei ole hoidistele mõeldud, läks moosi sellepärast, et jahtudes ei muutunud moosisuhkruga keedetud moos piisavalt paksuks.

Kapsa-hakklihahautis kinoaga

See on hea haudepotiretsept, mis valmis iseenesest.

1 varsseller
1-2 sibulat
õli
500 g hakkliha
1 varajane kapsas
1 dl kinoat
vett
soola (pipart)

Hauta tükeldatud varsseller ja sibul haudepotis poolpehmeks. Lisa hakkliha ning prae poolvalmis. Lisa tükeldatud kapsas, pisut vett ning hauta pehmeks. Kui kapsas on pehme, lisa 1-2 dl kinoat ning vett, mille kinoa enda sisse imeks. Hauta veel 10-12 minutit.

Kõrvitsa- banaanikreem

Selle kreemi jaoks sain inspiratsiooni Ragne Värgi paleomagustoitude esimesest raamatust, kus on sees pirni-kõrvitsakreemi retsept. Minul kodus pirne polnud, olid aga üks õnnetu kõrvitsapoolik, sügavkülma ununenud banaanid ja kreemiisu.

Vaja läheb:
Tükeldatud ja puhastatud kõrvitsat
Kaneeli, Kardemoni, Muskaati
Oliivõli
Magustajat/suhkurt
Kookoskreemi või piima
Magusat banaani
Chia seemneid

Küpsetasin kõrvitsa ahjus koos maitseainete ja oliivõliga pehmeks. Blenderdasin kookospiima ja banaaniga püreeks, lisasin magustajaks suhkurt ja paksendajaks chia seemneid. Kreemi magusus oleneb banaani ja kõrvitsa vahekorrast. Minu kreemil oli kõrvitsat rohkem, mistõttu lisasin suhkurt.

Tort Eestile

Nami-Namis oli taaskord iga-aastane isamaaliste tortide võistlus, kuhu tegin tordi ka mina. See tort sobib küll ka teisteks tähtpäevadeks, aga sellel on ka oma lugu.

Nimelt oli vanaema sünnipäev, kus meil oli võrdluseks kaks torti. Üks oli tellimusena tehtud sefiiritort, mis nägi imeilus välzja, aga mille osas tõdesime üksmeelselt, et välimus on parem kui maitse. Teine oli banaani-šokolaaditort, mis maitses väga hästi kuid üllatuseks pärines Maximast, ning sellega oli kaasas pikk-pikk-tõsiselt pikk nimekiri tordis olevatest lisaainetest. Võrdluse tulemusena tekkis mõte teha samalaadne tort oluliselt vähemate lisaaineteta ning tõestada endale ja teistele, et see maitseb sama hästi.

Kuigi samas seltskonnas torti ühiselt maitsta ei õnnestunud, pälvis tort mitmeid kiidusõnu ning sai ka
otsa! Lisaks on tegemist nisuvaba tordiga. Torti sai katsetatud nii banaanisema kui ka apelsinisema koostisega. Üksnes banaaniga versioon oleks ilmselt pisut liiga lääge tulnud.


Apelsini-banaani-šokolaaditort

Tatrabiskviidist põhi:
3 muna
3 sl suhkrut
3 sl heledat tatrajahu
0,5 tl soola

Vahukoorekate:
800 ml vahukoort
30 g želatiini
3 sl kakaod
2 sl suhkrut
2-3 sl chia seemneid
2 magusa apelsini koor ja mahl või 2 banaani ja 50 ml vett mikserdatult (banaanipiim)
3 küpset banaani
100 g tumedat šokolaadi
30 g võid
kaunistuseks apelsini või banaaniviile

Põhja jaoks vahustasin esmalt munavalge soolaga, seejärel munakollase suhkruga. Segasin viimasesse jahu ning munavalge. Valasin segu küpsetuspaberiga vooderdatud ja võitatud 29 cm koogivormi ja küpsetasin 200 kraadises ahjus 7-10 minutit.

Vahukoorekatte jaoks panin želatiini apelsinimahla/banaanipiima sisse punduma ning sulatasin hiljem pliidil nõrgal kuumusel ära. Vahustasin vahukoore suhkruga, segasin sisse kakao, riivitud apelsinikoored, 50 g šokolaaditükke, chia seemneid, valasin sisse želatiinisegu ja banaanitükid. Valasin koogipõhjale ja kook läks külmkappi oma saatust ootama. Viimistlemiseks võtsin koogi vormist välja, sulatasin 50 g šokolaadi 30 g võiga, valasin glasuuri koogile ning kaunistasin apelsini või banaaniviiludega.

Dipikaste

Leiutasime kaasaga kahasse koduse dipikastme, mis maitseb sama "hästi" kui poe oma, koostisainete nimekiri on aga kolm korda lühem.




Vaja läheb:
50 g Forte, parmesani vms juustu
200 g hapukoort
0,5 tl soola
0,5 tl pipart
1 tl värskeid või kuivatatud ürte - tilli, peterselli või ka oreganot
1-2 küünt (küüslauku)


Juust ja soovi korral küüslauk tuleb saumiksri hakkimisnõus hästi peeneks jahvatada. Seejärel lisada juustupurule hapukoor, sool ja pipar jm maitseained ja segada lusikaga läbi. Mikserdades tuleb kaste vedelam, käsitsi segades dipikastmele sobiva paksusega.

Aedviljapüreesupp

Soetasin endale jätkuvateks köögikatsetusteks blenderi. Esimene roog, mis selle abil valmis, oli köögiviljapüreesupp. Võiksin selle nimetada minu kõige paremini õnnestunud püreesupiks siiani.
Vaimustust suurendas veel seegi, et muidu toidu suhtes aina pirtsakamaks muutuv neljane tirts sõi püreesuppi lausa kaks portsu. 


2 porgandit
2 varssellerit
1 sibul
3 kartulit
kapsast (kasutasin 2 brokkoliõisiku vart)
40g võid
oksake tüümiani
2 loorberilehte
1 tl ürdisoola

Tükelda aedviljad ja hauta neid koos loorberi ja tüümianiga, va kartulit, lauapõhjalises potis võis. Kui ülejäänud köögiviljad on poolpehmed, lisa kartul ning nii palju vett, et see napilt köögiviljad kataks.
Keeda pehmeks ning blenderda püreeks. Serveeri!

Seapraad ja kaste

Selle toidu tegemiseks sain idee edasiarenenud malmivaimustusest ja ideaalse haudepoti otsingutel. Kodus on olemas malmist Hackmanni emailimata haudepott ja malmpann. Pann on igapäevaselt kasutuses, 4,5l malmist emailita haudepott aga elab oma elu sahvris. Küll on see liiga suur, ilma emailita ja et pott rooste ei läheks, ei tohi sinna sisse unustada..kuigi see võimaldab korraga päris mitme päeva portsu toitu valmistada ja mugavam on ju ikka samas nõus toitu järgmisteks päevadeks hoida. Igal juhul teenis potike seekord köögiloa ja sai pliidi peale mõnulema.


Pikalt hautatud sealiha
1,5 kg sealiha (praetükk)
1 varsseller
1-2 porgandit
1 sibul
1 porru tumedad otsmised lehed
soola
punast veiniäädikat
1-2dl kohvikoort

Pruunistasin esmalt liha poti põhjas. Seejärel lisasin tükeldatud aedviljad ning vett nii palju, et see lihatüki ära kataks. Jätsin pliidile keskmise-madalama kuumusega hauduma 2,5 tunniks. Selle ajaga küpses liha ilusti pehmeks ja rebitavaks....Kastmeks püreestasin lihaga koos haudunud köögiviljad, lisasin pisut punase veini äädikat ja soola. Viimasena lisasin kohvikoore. Liha ja kaste on serveeritavad kartuli või riisiga.

Lasagne Pohla moodi

Seda lasagne retsepti võib vast pidada Pohla piirkonnale tüüpiliseks lasagneks, sarnaselt Itaalia erinevate piirkondade klassikaliste retseptide erinevuste ilmnemisega. Igaühel omad nipid! 

Koostisosad lisaks lasagneplaatidele
punaseks kastmeks:
500 g liha - parima tulemuse saab tavalise hakkliha asemel hoopis väiksemateks tükkideks hakitud veiselihaga
2-3 küünt küüslauku
1 sibul
1-2 varsselleri vart
2-3 tükeldatud porgandit
1-2 peotäit kuivatatud tomateid
1 peotäis kuivatatud paprikat
500 g tomatipastat
1 sl võid
soola, pipart
pitsamaitseainet

bešamellkastmeks:
3-4 sl võid
3-4 sl nisujahu
500-750 ml piima
soola, pipart
riivitud muskaatpähklit
200 g riivitud juustu

Pange kuivatatud tomat ja paprika vette ligunema. Hautage pannil tükeldatud sibul, küüslauk, varsseller, porgand poolpehmeks ja pange kõrvale. Praadige pannil veiseliha 5 minutit, lisage eelnevalt hautatud aedviljad, tomatipasta, pitsamaitseaine, leotatud tomat ja paprika koos veega ning hautage keskmisel kuumusel kuni veiseliha on pehme.

Bešamellkastmeks sulatage eraldi potis või, lisage jahu ja vähehaaval kuumutatud piim ning segage hoolikalt kastme paksenemiseni. Maitsestage soola, pipra ja muskaadiga ning sulatage sisse juust.

Võtke 20x30 cm suurune kandiline ahjuvorm. Pange üks kiht lasagneplaate alla, selle peale 1cm paksune kiht punast kastet, uus kiht plaate, 1 cm punast kastet, uus kiht plaate, 1 cm punast kastet,  mõni sl bešamellkastet, viimane kiht plaate ja peale ülejäänud bešamellkaste. Vaadake, et lasagne kõik kihid "ujuksid" üleni kastmes, eriti ääred ning ülemine plaadikiht, ning pange 1-1.15 tunniks 180 kraadisesse ahju küpsema.