Munade otsimise mäng

4 päeva ja 6+1 muna

Need on meie esimesed kodumunad!

Üldiselt on puud endiselt populaarsed!

Kõige suurem on muuseas esimene muna, mille "pesast" leidsin.

Kui naabritädi külas käis, tõi poiss korraga kõik munad talle näitamiseks.

Hommikul avastasin, et munad on pärast näitamist kadunud. Hakkasin juba mehele helistama, et kas ta teab, kuhu laps munad panna võis ja enne seda leidsin munad juhuslikult riidekapist üles!

Õnnelikud ja õnnetud hetked

3 nädalat vabapidamist ja kanad näevad hoopis jumekamad välja!
Heleroosa vs punane hari! Valged jalad vs kollased jalad!

Esmaspäeval otsustasin oma kanakarja täiendada ning tõin Äntu mõisa kanaringilt 5 kana juurde.
Koju jõudes olin päris üllatunud, kui erinevad samast kohast, samast tõus ja sama vanad kanad olla võivad.

3 nädalat varem toodud kanad olid jumekad - harjad ja näod olid punased, jalad kollased ja sulestik
ilus ja kohev. 3 nädalat hiljem kanafarmist "päästetud" hinged aga kahvatud, heleroosade harjadega ja valgete jalgadega. Hämmastav, kuidas 3 nädalat vabapidamist kanade välimust ja tervist nii drastiliselt muuta võib!

Kahjuks ei olnud vanad kanad uute tulijate vastu eriti sõbralikud ja hoidsid neil pidevalt silma peal, et nad vales kohas valesid asju ei nokiks. Mõneks ajaks eraldasin nad ära, aga õhtul kolisin nad kõik samasse kuuti.

Üks kana otsustas mulle paraja üllatuse valmistada! Õhtusel kanaloendusel osutus üks kana kadunuks. Otsisin terve aia läbi ja kõikvõimalikud peidukohad. Kana ei kuskil! Kurtsin kaasale ka käsi laiutades, et kana kadunud ja alles siis nägin suurt pilti. Uus kana tukkus rahulikult kuudi taga 2 meetri kõrgusel kastanipuu otsas. Kui vanad kanad olid aja jooksul omandanud umbes 1 meetri kõrgusele okstele lendamise, siis uus kana otsustas kohe esimesel õhtul 2 meetri kõrgusele. Säh sulle vabrikukana!

Kuid, nagu koduloomadega ikka, kaasnevad nendega nii õnnelikud kui ka õnnetud hetked. Nii ka meil! Kahekordsest aiast hoolimata sai koer õhtul kuidagimoodi ühe kana hambusse. Sattusin samal ajal kojas olema ja kuulsin kana kisa ukse taga. Koer oli ka ukse taga ja ehmus ise ka ära, et mulle vahele jäi. Panin koera tuppa kinni ja läksin kana otsima. Hämaras leidsingi hirmunud kana üles ja püüdsin kinni. Vaeseke oli elus, kuid rinnalt lõhki kistud nii et pugu ja rinna"filee" paistsid ja nahk rippus. Esimene mõte oli, et mina küll kirvega nüüd kana elu lõpetama ei hakka ja ehk õnnestub teda kuidagi ravida. Pealegi oli ta täiesti liikumisvõimeline ja ka tiivad terved.

Käisin haava antiseptikuga üle. Sidusin mähise ka peale ja panin elastse sukasideme peale, aga mõne aja pärast otsustas kana mähisest vabaneda. Mõtlesin kana edasi mitte piinata ja lasta ta olla lahtise haavaga, äkki juhtub ime ja kasvab uus nahk, ja kui mitte, saab ta vähemalt elu lõpuni aheldamata olla. Söötsin talle ööseks mõned homöopaatilised pillikesed, mis vigastuste korral ette nähtud.

Hommikul oli ta veel elus, kuid aeg-ajalt tegi peaga imelikke liigutusi. Lugesin netist, kuidas üks kanakasvataja oli medõe abiga rinnahaava kinni õmmelnud ja kana oli terveks saanud. Mõtlesin ka ise, et äkki prooviks haava kinni õmblemist ja näitaks vähemalt arstile. Helistasingi arstile, kes ütles, et pole küll varem kana õmmelnud, et tavaliselt kanad tema juurde selliste hädadega enam(!) ei jõua, aga oli siiski nõus kana üle vaatama ja vajadusel õmblema. Sõitsin arsti juurde. Ülevaatuse ajal kana rabeles ja pugu läks ka katki. Kuna haav oli ka juba saastunud, arvas arst, et kana operatsiooni nagunii üle ei elaks ja peaks ikkagi ta magama panema. See tundus ka mulle mõistlik. Kana jäi ka rahulikuks nagu oleks aru saanud, mis teda nüüd ees ootab. Järgnesid mõned minutid ja sõitsingi kurvalt koju tagasi. Kodus näitasin ka koerale surnud kana ja jagasin temaga oma kurbust. Siis läksin tööle ja pärast tööd matsin kana koplisse maha. Üks teinegi kana ootas teda seal juba. Kanade surnuaed!

Küllap paljude jaoks on imelik ühe kana pärast nii palju "jamada", kirvest ja traditsioonilisest hädatapust oleks aidanud. Aga ju ma siis olen selline "linnalaps", kes pigem matab oma kodukana maha kui paneb ta pannile. Kana vigastuste kohta infot otsides leidsin ka netist peamiselt kanapraadide retsepte ja ei midagi sellest, kuidas neid ravida. Irooniline!

Leinamoment koeraga!

Uued elanikud Pohla vabariigis

Praeguse seisuga on meil juba 8 päeva kanad olnud. Äntu mõisa auto käis siinkandis müümas mai II poolel munema hakkavaid kanu.
6 isendit neist rändaski pappkastiga meie koju ja elavad nüüd vanas koerakuudis, mis oli rohkem kassile meele järgi.
(PS! Ma ei teadnudki, et kanu saab ka kartulikotis transportida, nagu üks ostja tegi!)
Kanamüüja sõnul oleks minu pappkasti veelgi kanu mahtunud!

Nüüd me siis ootamegi, millal meie uued pereliikmed munema hakkavad. Senikaua valmistab meile piisavalt palju peavalu kanade ja koera omavaheline läbisaamine. Kahjuks üks kana juba sai koera käest fataalselt nätsutada, kuna oli tema territooriumile sattunud. 

Kana toitmine

Kanad said ilmselt neid luuravatelt varblastelt inspiratsiooni
ja ronisid ka puu otsa kiikuma.

Eile päästsin koera käest teise kana, kes küll läks kaduma. Käisin koeraga pärast veel ümbruskonnast kana otsimas ja läksin kurvameelselt magama, et ei tea, kas rebane leidis kana juba üles ja kas tal on külm jne... Otsisime õhtul kõik kohad aias läbi, kuid tänu naabrile, kes rääkis, kuidas kanadel on erakordne võime end vajalikul hetkel imehästi ära peita, oli ka minus alles lootus, et ehk on ta lihtsalt peidus. Täna hommikul jalutas kõnealune isend samas kohas ringi, kus ta eile kaduma läks. Küll mul oli hea meel, et ta alles oli! Minust on tõeline kanaema saanud!

Kanadest veel nii palju, et minu senised kogemused kodukanadega on olnud sellised, et minu jaoks oli väga üllatav, kuidas meie kanad lasevad endale pai teha. Sülle võttes rahunevad nad ka täitsa maha, kui tiivad kinni on, ja kaagutavad rahulikult. Täitsa sülekanad!

Esimesed päevad veetsid nad kuudis ja eterniidiplaatide all varjus. Ilmselgelt ei olnud nad päevavalgusega harjunud. Esimesel päeval püüdsid nad ka päikeselisest aiast tuppa tundiga, ikkagi siseruumidesse! Nüüd on nad avastanud rohu, ussikesed, teod, kuusepuude oksad ja aluse ja isegi kohad loomavõrguga aias, kust saab vabalt koera territooriumile jalutada.

Koer peab nüüd ilmselt mõnda aega väiksema liikumisvabadusega leppima, kuni kanadesse investeeritud 50 meetrist aiavõrgust korralik kanaaed saab koos sinnajuurde kuuluva külma ilma kindla kanahotelliga. 

Toortoidust - toortatrapuder ja peedisupp

Toortatrapuder

Toortoit on meeles mõlkunud juba mõnda aega, kuid reaalsete toidukatsetusteni siiani polnud jõudnud, kui tavapärane tooreste puu- ja köögiviljade tarbimine välja jätta.

Hiljuti käisin siinkandis (maapiirkonnas!) toimunud
Ly Kerdo toortoidukoolitusel, kus sain lõpuks ka näha ja proovida erinevate toortoitude retseptide muutumist ehtsaks toortoiduks.

Loomulik jätk oli seada sammud poe poole ja tuua sealt asju, mida toortoidu tegemiseks vaja läheb, vaadata kui palju asju on saadaval ja kui palju mitte.

Imekombel oli meie koduselverisse müügile tulnud ka toortatra pudruks sobiv kodumaine röstimata tatar, 4€kg.

Toorpuder idandatud toortatrast, krissidest, banaanist, pirnist ja kaarobiplubrist maitses piisavalt hästi, et seda kodus katsetada. Ja loomulikult valitseb meil kodus teatud tüdinemus tavapärastest putrudest. Toorpuder tundub siinkohal üsna hästi vana ja igavat asendama!

Toorsupp peedist ja pähklitest

Panin eelmisel päeval tatra ligunema ja idanema, et see "ellu" ärkaks. Hommikuks oli soovitud
tulemus käes.

Loputasin tatra sõela all läbi, lisasin soojas vees sulatatud külmutatud mustsõstraid ja jõhvikaid, tükeldasin sisse ühe pirni. Kui oleks banaani ka olnud, oleks seda ka pannud, aga loomulikult oli banaanist vahepeal alles jäänud üksnes koored.
Seega pidin putru magustama toorsuhkru ja suhkruga segatud kakaopulbriga.

Minu jaoks tuli pudru täitsa söödav, lastes ilmselt tekitavad hapud marjad mõningaid pretensioone, aga mis teha. Magusamaid marju sügavkülmas enam polnud!

Teise toiduna tegin peedisuppi. Riivisin 1 suure toore peedi köögikombainis ära. Purustasin leotatud india pähkleid ja päevalilleseemneid, lisasin riivitud peedi ja jäin ootama, millal minu köögikombain need kreemjaks supiks keerutab. Ilmselt jäi 450w võimsusest väheks, sest supp tuli üsna tükiline.
Lisasin veel soola, sidrunimahla, rosinaid ja kõige lõpuks sooja vett.

Kõige väiksem pereliige suppi ei tahtnud, järgmine sõi ära, kuna selles oli palju vitamiine, meespool suutis ka ühe portsu ära süüa ohtra hapukoore ja suitsuvorsti abiga, ja mina sõin ka, kuid ülejääki kõike üksi tarbida ei suutnud, peedi üledoos tuli ruttu. :)

Nii palju siis esimesest toortoidu katsetusest! Päris isu ära ei võtnud, nii et ilmselt proovin uuesti mõnda asja.

Vaatan, kas pähklite pikem leotamine tagab ehk kreemisema tulemuse (et teha majoneesi või tordikreemi). Igasuguseid toortoidu valmistamiseks sobivaid masinaid (võimsaid blendereid ja spagetilõikureid) esialgu ostma ei hakkaks.

Mõtlen dehüdraatori peale, millega saaks tomateid, marju, seeni, õunu ja muud kuivatada. Päikese käes või ahjus kuivatamiseks ei jagu kannatust ja sauna meil ka pole (veel).

Tomatisupp lihapallidega

Kuna viimasel ajal püüan meie pere söögivalikul juurutada mõningaid paleodieedi põhimõtteid, siis järgnevalt presenteerin ühte suppi, mis peaks olemuselt üsna paleo olema.
Seega kui Eestis oleks 10 000 aastat tagasi tomateid kasvanud, oleksid meie esivanemad ehk ka seda suppi söönud.

Supp valmib kiiresti (poole tunniga) ja on päris soojendav!

Vaja läheb:
500 g hakkliha (kasutasin Rey seahakkliha)
1 sibul või pool porrut
soola, pipart, tšillit
ürte või meelepäraseid maitseaineid

400g purustatud tomatite konservi ja 500 g klassikalist tomatipastat
või 1-2 purki kodutehtud ketšupit või tomatikonservi
1 sibul või pool porrut
1-2 küünt küüslauku
(võid)
soola, pipart,
1 sl suhkrut
maitserohelist

Maitsesta hakkliha ning vooli sellest käsitsi 3cm läbimõõduga lihapallid. Küpseta need ahjus valmis. Mina tegin puupliidi ahjus, mille temperatuurist mul pole õrna aimugi. 
Tükelda porru ja küüslauk ning hauta võis pehmeks. Lisa tomatikonservid ning lihapallid ja kuumuta keemiseni. Lisa maitseroheline ning serveeri!

Paleo õuna-kookose kook

Ilma jahuta kookoskook

Mitmed tuttavad on viimasel ajal enda jaoks avastanud taimetoitluse, mõned aga pööritavad sellise jutu peale silmi ja unistavad krõbedatest lihatükkidest edasi. Meie peres ilmselt lihast loobumine võimalik ei oleks. Küll aga olen kahe käega nisujahust loobumise poolt (väljaarvatud tähtpäevadel tordi söömisest).


Sattusin juhuslikult lugema paleo-dieedi kohta ja mõtlesin, et see toitumisviis võiks ka meie perele sobida. Lubatud on liha söömine, piimasaadustest ei pea loobuma ja loobuma peab vaid nisujahust ja teistest aretatud teraviljadest, hernestest, ubadest...mida nagunii ei söö igapäevaselt. Tuleb süüa nii, nagu söödi 10000 aastat tagasi - liha, muna, kala ja köögivilju, marju, pähkleid ja seemneid, mida vähem töödeldud, seda parem; mida vabamalt ringi jooksnud või mahedamalt kasvanud, seda parem.

Tutvustasin oma ideed ka mehele, kes kohe hakkas vastu vaidlema pärast seda, kui rääkisin, et nisujahu kookosjahuga asendades saab pannkooke ikka edasi süüa. Igatahes toonitas ta seda, et meie piirkonnas vaevalt 10 000 aastat tagasi kookospähkleid kasvas :) Ja kookosjahu hinnast ma ei jõudnudki talle rääkida....

Igatahes katsetasin korra kookoshelvestest pannkookide tegemist, mis üllatuslikut täitsa õnnestus, ja tänane katsetus andis tulemuseks täiesti arvestatava nisujahuvaba õunakoogi.

Vaja läheb:
100 g võid
3 muna
300 g kookoshelbeid
2-3 sl rafineerimata suhkrut (võib ka ära jätta)
õunu
250 g hapukoort või kookospiima
rosinaid, mandleid, kaneeli

Antud kogusest saab korraliku plaaditäie kooki.

Sega omavahel toasoe või ja 1 sl suhkrut, lisa 1 muna ja 250-300 g kookoshelbeid. Jälgi, et moodustuks vormitav taigen. Määri 20x30 ahjuvormi põhi ja küljed võiga ning vooderda kookoshelvestega. Mätsi taigen vormi põhjale ja taigna peale pane õunaviilud. Küpseta koogipõhja 200 kraadi juures 10 minutit.
Sega omavahel hapukoor, suhkur ja munad, lisa rosinaid, mandleid või veel kookoshelbeid. Vala koogi peale ja küpseta veel 10-15 minutit kuni pealmine kiht hakkab pruunistuma ja enam ei võdise.
Võta kook ahjust välja ja serveeri!

Krõmpsuvad türgi oad purgis

Türgi ubadega on alati selline lugu, et sügisel mõtlen, et järgmisel aastal enam ei pane neid maha, kuna ei jõua neid nii suures koguses süüa, aga kevadel külvan ja ootan huviga, millal nad end maa seest välja ajavad ja kas külm võtab ära või mitte. Ja nii iga aasta. Mulle ikkagi meeldivad need krõmpsuvad blanšeeritud oakaunad!

2013. aastal õnnestus neid nii kasvatada, et korjasin õigel ajal saagi väiksemates kogustes ära, ei lasknud üle kasvada, ja saaki jätkus päris mitmeks korraks. Varasemalt on ikka nii olnud, et korra-kaks korjan ja siis ei tule rohkem midagi ja oapeenar saab esimesena sügisel puhtaks.

Kahjuks ei olnud ma siiani leidnud viisi, kuidas ube säilitada nii, et nad mulle ka talvel meeldiksid ja hamba all krõmpsuksid. Sügavkülmutamine nii toorelt kui ka blanšeeritult, nii kiirelt kui ka aeglaselt külmutatult, muutis oad vesiseks.

Olgu siinkohal tänatud üks kolleeg, kes mitu aastat tagasi kohvipausi ajal marineerimise idee mulle andis! Sel ajal ma veel uskusin, et sügavkülm on parim viis paljude aedviljade säilitamiseks. Mida aasta edasi, seda rohkem veendun ma selles, et traditsioonilised sissetegemisvõtted sobivad sama hästi või isegi paremini! Pea-asi, et sissetegemise ajal oleks mõistus selge ja eesmärgiks see, et ka talvel asjad ka süüa kõlbaks ja suvine palava pliidi ees nähtud vaev asjata poleks nähtud!

Marineeritud oad
Teen neid nii nagu marineeritud kurkegi, kuid ilma sõstralehtedeta.
Vaja läheb:
türgi oakaunu
küüslauku
sibulat
tilli
sinepiseemneid
tilli varsi ja õisi
2l vett
4 sl suhkrut
4 sl meresoola
4 sl 30% äädikat
2 sl sinepiseemneid

Kõigepealt keeda/blanšeeri ube keevas soolases vees, kuni nad on veel kergelt krõmpsuvad.
Vala sõelale ja jahuta külma veega maha. Topi jahutatud oakaunad koos küüslaugu, tilli ja sibulatükkidega purkidesse.
Aja vesi koos suhkru ja soolaga keema, lisa äädikas ja sinepiseemned ja kuumuta keemiseni.
Vala kuum marinaad purkidesse ubade peale. Sulge õhukindlalt ja säilita jahedas.

PS! Purkide steriliseerimiseks on kõige parem need pärast puhtaks pesemist 100-kraadises ahjus 20 minutit kuumutada! 

Kõrvitsapüreesupp

Kõrvitsauputus vaevab sügisel vast iga aiaomanikku või aiaomaniku sugulast. Milleks kasvatada suuri, massiivseid kõrvitsaid, kui keegi ei jõua kuu aega järjest kõrvitsatoite süüa? Mina avastasin Rapla aianduspoe riiulilt saksa minikõrvitsate seemned ja olen nendega täiesti rahul.
Kõrvitsad on pisikesed, säilivad hästi jahedas vähemalt jõuludeni ning kui isu tuleb, ei pea mõtlema, et mida pärast lahtilõikamist ülejäänud kõrvitsaga teha.
Ühest kõrvitsast (15cm diameeter) piisab meie peres tavaliselt üheks toidukorraks.

Kõrvitsapüreesupp
1 sibul
2 küünt küüslauku
4 cm jupp ingveri
1-2 porgandit
1 kõrvits
soola, pipart, maitserohelist
vett või puljongit
1 sl võid
serveerimiseks röstitud kõrvitsaseemneid või saiakrõbuskeid

Koori ja tükelda sibul, küüslauk, ingver, porgand ja kõrvits.
Esmalt hauta potis sibul, küüslauk ja ingver, seejärel lisa porgand ning hauta see poolpehmeks.
Seejärel lisa kõrvitsatükid ning nii palju vett või puljongit, et see kõrvitsatükid enam-vähem ära kataks. Keeda kuni kõrvits on pehme, püreesta ning maitsesta.
Serveeri koos röstitud kõrvitsaseemnete või saiakrõbuskitega!

Pasta e ceci

Ditalini pastarattad, kikerhernekonserv ja poolik purgike kodust tomatikastet

Kui tekib küsimus, kuidas panna mees ja lapsed püreesuppi sööma või mida teha püreesupi viimase portsuga, mis kellelegi sisse ei mahu, siis see retsept aitab hädast välja.

Retsept ei pärine muidugi enda peast, vaid ühest Genova kesklinna kõrvaltänava ristorantest, kus see roog väsinud ja näljastele (Ida-Euroopa) tudengitele uue elu sisse puhus.

Muidugi ei teadnud me siis, mida see toit endast kujutab, aga see oli üks päevaroogadest ja päris hea hinnaga.

Eesti oludes on tegemist soodsa, kiire ja kõigile maitsva roaga, mille koostisosad on lihtsalt kättesaadavad või koguni isetehtavad.

Vaja läheb:
250 g ditalini pastat (väiksed ümarad rattakesed)
1 purk kikerhernekonservi (või ube)
1 ports klassikalist köögivilja, kõrvitsa või porgandipüreesuppi
3 dl tomatikastet (näiteks tomatiuputuse ajal kodus tehtut)
riivitud (parmesani) juustu
vajadusel soola, pipart jm

Kui kõik koostisosad on olemas, keeda esmalt pasta valmis. Vala ära liigne vesi (kui keedad pastat rohke veega), lisa kikerherned, püreesupp ja tomatikaste ning kuumuta keemiseni. Kui kardad, et pasta võib liiga pehmeks keeda, tee püreesupp ja tomatikaste varem juba kuumaks.
Maitsesta vajadusel ja hakka sööma!

Hiigelpeet

See siin on tänavune koduse nunnukonkursi võitja  Peet Suur!
936g