Soustist ja sibulaklopsist

Hiljuti oli teemaks tänapäeva naiste oskamatus süüa teha, eriti sousti. Minul on viimasel ajal tulnud isu traditsiooniliste toitude järele (pärast paleo ja toortoidu põhimõtetega tutvumist ja katsetamist) ehk olen siis teinud kartuliputru, valget kastet, kõrvale liha ja salatit. Mingi aeg tegin mannavahtu ja imestasin, kuidas lapsed nõudsid kolmandat portsu, korra nädalas teen pannkooke, nüüd jälle tavalise jahuga. Nüüd on veiselihahautiste kord. Ühe korra tegin midagi strooganovi sarnast - veiseliha kuubikud, porgand, sibul, must pipar, loorber, sool, koor ja kõrvale mitmevärvilist riisisegu. Täna tegin keedukartulite kõrvale sibulaklopsi, mida ma pole vist kunagi kuskil söönud, aga täna tekkis idee ja vajadus (sibulaisu?) selle tegemine ette võtta. 
Probleem on aga selles, et kaasa sibulat ei söö. :) Seega ei olnud põhjust valmistada päris sibulast nõretavat versiooni vaid pigem sellist, kus sibul on ainult maitsena tajutav.

Vaja läheb:
600 g veise praetükki
1 suur sibul
võid, õli
pool sidrunit
soola, pipart
2 dl vahukoort
1-2 sl jahu
vett

Lõika liha ristikiudu 1-2 cm paksusteks viiludeks ja vasarda viilud õhukeseks. Pritsi viiludele sidrunimahla ja puista üle soola ja pipraga. Prae (malm)pannil lihatükid jaokaupa pruuniks ja pane koos tekkinud vedelikuga kaussi.
Tükelda sibul ja hauta võis pehmeks. Soovi korral püreesta! See muudab kastme omakorda kreemisemaks.
Lisa sibulapüreele praetud veiselihaviilud ja praevedelik. Lisa vett ja hauta pannil ca 1 h kuni liha on piisavalt pehme. Paksenda kastet jahuga. Kui kaste on paksenenud lisa vahukoort, aga ära enam keeda. Serveeri keedetud kartulitega! Ärge üle sööge!

Kikerherne panniroog

Koduperenaisena on küsimus, mida täna süüa teha, iga päev pinnuks silmas. Midagi peab ju tegema ja selleks peavad ju asjad olemas olema, sest poodi pole mõtet sõitma hakata. 
Igal juhul ma ei imesta, et mehi paremateks kokkadeks peetakse, sest nad ei pea enamasti süüa tegema suure nälja ja vajaduse tõttu, vaid pigem ikka kokkamise ja hilisema toidu nautimise eesmärgil. Naiste jaoks on igapäevane söögitegemine sama tavaline nagu pesu pesemine. Pesu pesemist ei anna ka eriti eksklusiivseks teha...kuigi pesupähklitega pesemine seda mõne jaoks kahtlemata oleks.

Panen siia kirja kiire õhtusöögi retsepti - mis sündis toiduvalmistamise käigus. Algul plaanisin pasta cecit teha, aga siis otsustasin jätta pasta lisamata, et toit oleks nisujahuvaba ja seega tervislikum - vähem erinevaid koostisaineid ja lihtsam seedida...ja herned panin juba hommikul likku, teadmata mis neist saab. Kasutasin ka kuivatud herneid, sest hiljuti just lugesin konservipurkide bisfenool-A sisaldusest ning ei suutnud enam poes konservi korvi toppida.

Kikerherne panniroog:
250 g kuivatatud kikerherneid
2 porgandit
2 sellerivart
1 sibul
1 paprika
soola, pipart, pitsamaitseainet
võid või õli

Pane kuivatatud herned hommikul vette ligunema. (Näiteks enne tööleminekut) Ligunenud herneid keeda potis kuni nad on peaaegu pehmed. Samal ajal tükelda sibul, seller ja porgand väikesteks tükkideks ning hauta pannil võis või õlis pehmeks, hiljem lisa ka paprika.
Kui paprika ja kõik muud koostisosad on pehmeks haudunud, sega pannile köögiviljade hulka ka keedetud kikerherned,  kuumuta ning maitsesta soola, pipra ja pitsamaitseainega.

Kordamistväärt kana-klimbisupp

See supp võiks vabalt kuuluda rubriiki:
vanaema kana-klimbisupp, aga alles tulevikus, kui minust ükskord vanaema saab...
Lõpuks ometi olen saavutanud supi maitsekoosluse, mis viib minu jaoks keele alla. (Isegi mees kiitis ja lapsed sõid!) See supp valmis ka ilma puljongikuubikuta, mida ma juba
eiteakuimitu aastat kasutanud pole. Supi maitse on 100% naturaalne ja kemikaalivaba.

Supi jaoks läheb vaja:
400g kanafileed
2-3 porgandit
1-2 varssellerivart või 1/4 juursellerit
värsket kapsast (1/4 suurest kapsapeast)
1 sibul
5-6 keskmist kartulit
30 g võid


Klimpide jaoks:
50 g võid
1-2 dl piima või koort
1 muna
jahu

Maitseaineteks: soola, pipart, loorberilehti, estragoni, oreganot, pitsamaitsainet

1. Haki kõik koostisained tükkideks. Sibul, seller ja porgand pane potti, kartul ja kapsas eraldi kaussi.
2. Pane sibul, porgand ja seller koos tüki või, loorberi, oregano ja estragoniga potti. Hauta kuni porgandid muutuvad poolpehmeks.
3. Lisa kanafilee tükid ja prae läbi.
4. Lisa kuum vesi, kartul ja kapsas ning keeda pehmeks. Lõpupoole lisa maitse järgi soola.
5. Valmista klimbitainas: sulata väikeses kastrulis või, lisa sellele piim, 1 muna ja klopi korralikult läbi. Seejärel lisa jahu, soola, pipart ja pitsamaitseainet. Jahu pane nii palju, et tainas muutub üsna paksuks. Oluline, et sealt saab lusikaga klimpe keevasse suppi potsatada. (Võib teha ka hapukoorepaksuse klimbitaigna ja selle siis supi sisse niristada. Ühtemoodi ära süüakse kõik.)
6. Vormi klimbitaignast teelusikaga väikesed pallikesed ja lase nendel keeva supi sisse potsatada. Supp on valmis, kui klimbid on üles kerkinud.

Head isu!

Pirnikarask

Viimasel ajal tundub poeleivast mõistlikum olevat kodus ise küpsetatud odrakarask.

Ilmselt on selles süüdi ka Sillaotsa muuseumi Liivi, kelle karaski maitse millegipärast koguaeg meeles püsib.

Õnneks siiani ei tea, kui palju seal võid sees on.

Esimesena tegin kõrvitsakaraskit, aga kuna see ei olnud magus, siis juhtus nii, et pidin terve pannitäie ise ära sööma. Et karaskit peale minu ka keegi teine sööks, tegin selle üsna magusa. Esimene katsetus sündis siis, kui sõbranna külas oli ja küpsete pirnidega oli see väga maitsev ja kadus jäljetult. Lastele ja mehel jäid ka mõned tükid, aga lapsed sõid oma tükid ära ja mehele mõeldud tüki sokutasid jänese puuri.

Vaja läheb:
3-4 tükeldatud pirni (küpsematega tuleb ikka parem, aga võib kasutada ka poest kogemata ostetud tooreid pirne)
100g sulatatud võid
500 ml keefiri
3-4 kodumuna
julguse järgi suhkrut
5 dl odrajahu või nii palju, et taigen tuleks hapukoore sarnane
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1 tl vanillsuhkrut

Sega omavahel munad, suhkur, keefir, sulavõi, lisa omavahel segatud kuivained ning sega hapukoorepaksuseks taignaks. Lisa taignale pirnitükid ning küpseta segu 20x30cm kõrgete äärtega pannil 170 kraadi juures 30-40 minutit. Proovi küpsust tikuga.

Nisujahuvaba maasikatort tatrabiskviidist

Suvi ilma maasikatordita pole suvi. Hoolimata sellest, et traditsioonilised toidud on minul vägagi tagaplaanile jäänud viimasel ajal ning aina enam pooldan tervikliku toortoidu tarbimist, tekkis mõte, et peaks oma kanade munadest lõpuks kooki ka tegema.

Otsustasin nisujahu, mida viimasel ajal peetakse igasuguste tervisejamade põhjustajaks, asendada tatrajahuga. Mahetatrajahu, mis on valmistatud Eestis kasvatatud röstimata mahetatrast, ma ei ole varem kookides kasutanud. Röstitud tatrajahust ma ei ole samuti vaimustusse sattunud, sellel on ka palju spetsiifilisem maitse.

Igal juhul võtsin 9 muna, vahustasin munakollased ja -valged eraldi. Munakollastele lisasin u 5 sl suhkrut ja munavalgele näpuotsaga soola. Esmalt vahustasin munakollased, siis pesin vispli puhtaks ja asusin munavalge kallale. Kui munavalge sai piisavalt vahtu, lisasin munakollastele tatrajahu - u 6 sl, segasin koos jahuga sisse 1/4 munavalgest ning hiljem ülejäänud munavalge.

Tundus, et biskviit tuleb kompaktne ja õhuline ning tatrajahu sobib selle sisse hästi. Tegelikkuses soovitaksin tatrajahu veelgi vähem panna, sest ta paisub päris kenasti. (Sama kogusega tuleb ikka korralikult immutada biskviiti!)

Küpsetasin 190 kraadi juures nii kaua kuni taigen polnud enam toores, lasin jahtuda ja asusin maasikate, mustikate, nektariini ja vahukoorega mökerdama!

Pärast käisin veel lastega metsmaasikaid korjamas. Marju oli nii palju! Ilusad ja suured, igatahes paremas seisus kui aiamaa tänavused maasikad. Esmakordselt oli nagu Nukitsamehe filmis, hakkas pimedaks minema (lisaks lapsed vingusid, et sääsed söövad ja külm on ja rohi on nii sügav), aga maasikad ei saanud otsa vaid lõõskasid aina edasi! Ehk õnnestub neid täna päästma minna!

Kotitäis sulgi

Minu unistus vabapidamisel kanadest hakkab vist hämarusse kaduma.

Praegu on meil kanadel üsna suur ja roheline ala kasutada, mis on ka puude ja põõsastega varustatud.
Kui nüüd vaadata, millised on sellised kanaaiad, mis kaitsevad kanu ka võõraste loomade saagiks langemast, siis sarnanevad need kanaaiad loomaaias nähtutega. Tekibki küsimus, kas kanade vabalt pidamine on üldse võimalik?

Igal juhul ootas eile pikalt linnaskäigult naastes ees kurb vaatepilt. Aia selles osas, kus koer liigub, olid suled juba kaugelt näha ja lähemal vaatlusel sain ka kana soolikaid oma silmaga vaadata.

Kanaaias tulid üksikud kanad tervitama. Mõtlesin, et nüüd on koer kanadega puhta töö teinud.

Läksin aeda sisse, et kanad üle lugeda ja otsisin puu otsast ka kukke, kes tavaliselt õhtuks puu otsa armastab ööd veetma minna, aga teda polnud.

Siis nägin ka kanaaias kuke- ja kanade sulgesid ning kohta, kust keegi on aia alt läbi vupsanud. Teise aia juurest läks sulerada ja siis sain aru, et koer polegi ainus patuoinas olnud, sest suled olid aias, kuhu koer sisse ei pääse. Nii et päevasel ajal, kui meid kodus polnud, oli rebane käinud kanu noolimas ja kahe aia alt läbi pugedes kaks isendit endaga metsa kaasa viinud. Kanu oli alles 6, 2 kana ja kukk olid otsa saanud.

Tundub, et kanade jaoks ongi turvalisem elada kinnises kanalas, ilma päevavalguseta, puurides, kus ükski metsloom neid ahistama ei pääse. Nokk kinni, saba lahti...

Lisaks: varesed käivad kanamune varastamas. Kanatoidu varastamisest neile ei piisa!

Kollased päikesemunad

Muna-kreveti-kurgisalat

Lugesin kunagi katsest, kus võrreldi poodides müüdavaid kanamune nende kollaste munarebude järgi ja ei leitud, et eriti kollaste kanamunadena reklaamitud munad teistest märkimisväärselt erineks.

Nüüd, kui mul on oma kanad olemas, ei suuda ma ära imestada, kui palju kollasemad kodukanade munad tegelikult on. Toit näeb hoopis teistsugune välja kui harjunud olen. Eriti hästi saab erinevusest aru keedumunade puhul - poemunade munakollane on helekollane, kodumunadel oranzi ja kollase vahepealne!
Ja kuidas saaks kollaste jalgadega kanad mitte muneda kollaseid mune!?

Et blogis lisaks kanade tegemistele ka toitumisest midagi veel lugeda oleks, siis jagaksin ka üht kevadist retsepti, mis vähemalt minul viis keele alla.

Muna-kreeveti-kurgisalat
keedetud mune
krevette
kurki
murulauku, tilli
majoneesi
soola, pipart
Tükelda munad, kurk ja maitseroheline. Sega kvaliteetse majoneesiga ning maitsesta soola ja pipraga!

l

Hommikusöök ja kohvi

Teisel pildil näete mu tüüpilist hommikusööki kodukontoris!
Kui kohvi ja muna tarbimist mitte arvestada, võin end nüüd pea-aegu toortoitlaseks pidada. 


Toortoitumisest
Mulle see toortoidu konseptsioon täitsa meeldib ja tundub, et sellele konseptsioonile meeldin ka mina! Vähemalt praegu, kevadisel ajal.

Toon välja peamised asjaolud, mis mulle toortoitumise juures meeldivad.

1. Söögi tegemine võtab vähe aega - toortoidu valmistamine seisnebki peamiselt puu- ja köögiviljade puhastamises ja tükeldamises (iga toidukorra pealt säästab 30-60minutit aega, mis tuleks muidu pliidi taga veeta)

2. Lastele meeldib toortoit - tihtipeale olen olnud pettunud, kui pärast söögi tegemisega vaeva nägemist lapsed ei taha seda süüa. Toores kapsas ja progand sobivad imehästi söögiks, hautatuna aga mitte!? Milleks siis vaeva näha, aega ja energiat toidu kuumutamise peale raisata, kui keegi seda süüa ei taha!?

3. Aasta alguses tundus, et paleo-toitumine (lihasaadused, köögiviljad, puuviljad, pähklid, seemned) sobiks meie peresse hästi, kuna liha- ja piimatooted on lubatud ning mees saab liha edasi süüa ja on seetõttu nõus paleo joont jälgima. Kokkuvõttes paleol suurt mõju enesetunde paranemisele polnud ning kokkamisele kulunud aeg ja ärasöödud toit olid endiselt pöördvõrdelises seoses.

 4.  Kui paleotoitumine on tagasiminek 10 000 aasta tagusesse aega, siis toortoit on tagasipöördumine aega, kui inimesed elasid veel puu otsas - puuviljad, juurviljad, marjad, seemned, pähklid oli põhitoiduks. Mulle tundub, et need lähevad täitsa hästi peale, kui mitmekesiselt süüa. Arvan, et loomsed valgud saan kätte ka kanamunadest, mida meil nüüd jätkub.

5. Toortoitumine teeb elu lihtsamaks - poes tuleb põhiline osa ostudest puu- ja juurviljaletis ja teised letid võib vabalt läbikäimata jätta. Kokkuvõttes läheb nii ka vähem raha, kui liha- ja piimatoodetele raha ei pea kulutama ning valmistoit jätab enamasti külmaks.

Runaway groom ehk ärajooksnud peig...hommik on õhtust targem.

Kui teil pole elus piisavalt põnevust ja adrenaliini, võtke mõned (kodu)loomad!
Kunagi ei tea, millega nad võivad hakkama saada!
Nad pole ealeski etteaimatavad ja sunnivad alati detektiivioskuseid kasutusele võtma, on neid või siis mitte!

Tõime täna kuke majja. Ilus tume ja hallide tähnidega. Panin ta kanakuuti ja vaatasime laste, koera ja kanadega, mis siis edasi saab.
Niipea kui kukk avastas, et on ümbritsetud võõraste kanadega, otsustas ta üle kanaaia lennata ja suuremat maavaldust avastama hakata.

Õnneks reageerisin kiiremini kui koer ja sain koeral rihmast kinni, enne kui ta kukejahile oleks saanud startida.

Viisin koera ja lapsed tuppa ja läksin kukke taga ajama. Kuna meil on suurte silmadega aed, kartsin, et äkki otsustab ta ka läbi selle aia naabritele külla silgata ja siis on veel raskem teda taga ajada.

Õue tulles pole kukke kuskil! Pärast mõningast aias viibimist suutsin kisa järgi ta asukoha siiski tuvastada. Uudishimulikud lapsed tulid ka õue tagasi ja kuidagi õnnestus kukk kanaaia läheduses ümber piirata, kinni püüda ja aeda tagasi saada.

Jätsin tiivulised omavahel kohanema, viisin süüa ja läksime koera ja lastega tuppa. Kukk oli ka aeg-ajalt nähtaval ja sõi koos kanadega.

Kuna koer pidi üsna kaua tubane olema, lasin ta mingi aeg taas õue. Monitooris kanu, midagi kahtlast kuulda ega näha polnud.

Õhtul läksin korraks õue kanu üle vaatama ja avastasin, et kanad kõik piiravad mind, ülevoolavalt nagu tavaliselt, ja kukke ei kuskil. Panin kanad "tudule" ja otsisin veelkord kukke. Ei midagi.
Hakkasin aiast sulgi otsima, et ehk on koer ta kätte saanud. Ei midagi!

Kuulatasin siis linnulaulu ja kohati tundus, et metsa poolt kostus kuke moodi häält, kuid mitte otsest kiremist. Läksime siis koeraga samasse padrikusse kukke otsima. Õnneks oli koer paela otsas. Kuulsin mingit hane ja koera vahepealset häält. Arvasin, et ehk oli rebane. Koer tahtis muidugi uurima minna, aga ma koera ka ära kaotada ei tahtnud!

Tegime veel padrikus mõned tiirud, lasin koera isegi lahti otsima, aga ei midagi. Kuulasin aga linnuhääli, mida on praegusel ajal väga palju erinevaid, ja mõtlesin, et nagunii see kuk-kuk-kuk hääl on mõne metslinnu oma. Kord kostus ühest padriku osast, vahepeal tundus ka teisest padriku osast. Näha polnud kedagi ja kiremist polnud ka kuulda. Tulime tuppa ära. Eks homme näis, kas kukk suutis end imehästi ära peita oma salajasse magamiskohta või ongi ta oma ilusate pruutide juurest lõplikult ära jooksnud!

Hommik on õhtust targem! Selle sententsi autor on ikka tark küll!
Loomulikult kostus hommikul kanaaiast kuke kiremist. Ju härral ei sobinud koos naistega samas kuudis viibida! Tõesti oli ta täies inkarnatsioonis olemas!

Kui õhtusest kukeotsingust midagi muud kasu polnud, siis sain vähemalt Selveri jooksuks treenida!  

Nagu selgus, eelistas kukk 3m kõrgusel kastanipuu otsas ööbimist kanakuudile.
Ilmselt soovis ühe kanaga privaatsemalt aega veeta puu otsas.

Munade otsimise mäng

4 päeva ja 6+1 muna

Need on meie esimesed kodumunad!

Üldiselt on puud endiselt populaarsed!

Kõige suurem on muuseas esimene muna, mille "pesast" leidsin.

Kui naabritädi külas käis, tõi poiss korraga kõik munad talle näitamiseks.

Hommikul avastasin, et munad on pärast näitamist kadunud. Hakkasin juba mehele helistama, et kas ta teab, kuhu laps munad panna võis ja enne seda leidsin munad juhuslikult riidekapist üles!

Õnnelikud ja õnnetud hetked

3 nädalat vabapidamist ja kanad näevad hoopis jumekamad välja!
Heleroosa vs punane hari! Valged jalad vs kollased jalad!

Esmaspäeval otsustasin oma kanakarja täiendada ning tõin Äntu mõisa kanaringilt 5 kana juurde.
Koju jõudes olin päris üllatunud, kui erinevad samast kohast, samast tõus ja sama vanad kanad olla võivad.

3 nädalat varem toodud kanad olid jumekad - harjad ja näod olid punased, jalad kollased ja sulestik
ilus ja kohev. 3 nädalat hiljem kanafarmist "päästetud" hinged aga kahvatud, heleroosade harjadega ja valgete jalgadega. Hämmastav, kuidas 3 nädalat vabapidamist kanade välimust ja tervist nii drastiliselt muuta võib!

Kahjuks ei olnud vanad kanad uute tulijate vastu eriti sõbralikud ja hoidsid neil pidevalt silma peal, et nad vales kohas valesid asju ei nokiks. Mõneks ajaks eraldasin nad ära, aga õhtul kolisin nad kõik samasse kuuti.

Üks kana otsustas mulle paraja üllatuse valmistada! Õhtusel kanaloendusel osutus üks kana kadunuks. Otsisin terve aia läbi ja kõikvõimalikud peidukohad. Kana ei kuskil! Kurtsin kaasale ka käsi laiutades, et kana kadunud ja alles siis nägin suurt pilti. Uus kana tukkus rahulikult kuudi taga 2 meetri kõrgusel kastanipuu otsas. Kui vanad kanad olid aja jooksul omandanud umbes 1 meetri kõrgusele okstele lendamise, siis uus kana otsustas kohe esimesel õhtul 2 meetri kõrgusele. Säh sulle vabrikukana!

Kuid, nagu koduloomadega ikka, kaasnevad nendega nii õnnelikud kui ka õnnetud hetked. Nii ka meil! Kahekordsest aiast hoolimata sai koer õhtul kuidagimoodi ühe kana hambusse. Sattusin samal ajal kojas olema ja kuulsin kana kisa ukse taga. Koer oli ka ukse taga ja ehmus ise ka ära, et mulle vahele jäi. Panin koera tuppa kinni ja läksin kana otsima. Hämaras leidsingi hirmunud kana üles ja püüdsin kinni. Vaeseke oli elus, kuid rinnalt lõhki kistud nii et pugu ja rinna"filee" paistsid ja nahk rippus. Esimene mõte oli, et mina küll kirvega nüüd kana elu lõpetama ei hakka ja ehk õnnestub teda kuidagi ravida. Pealegi oli ta täiesti liikumisvõimeline ja ka tiivad terved.

Käisin haava antiseptikuga üle. Sidusin mähise ka peale ja panin elastse sukasideme peale, aga mõne aja pärast otsustas kana mähisest vabaneda. Mõtlesin kana edasi mitte piinata ja lasta ta olla lahtise haavaga, äkki juhtub ime ja kasvab uus nahk, ja kui mitte, saab ta vähemalt elu lõpuni aheldamata olla. Söötsin talle ööseks mõned homöopaatilised pillikesed, mis vigastuste korral ette nähtud.

Hommikul oli ta veel elus, kuid aeg-ajalt tegi peaga imelikke liigutusi. Lugesin netist, kuidas üks kanakasvataja oli medõe abiga rinnahaava kinni õmmelnud ja kana oli terveks saanud. Mõtlesin ka ise, et äkki prooviks haava kinni õmblemist ja näitaks vähemalt arstile. Helistasingi arstile, kes ütles, et pole küll varem kana õmmelnud, et tavaliselt kanad tema juurde selliste hädadega enam(!) ei jõua, aga oli siiski nõus kana üle vaatama ja vajadusel õmblema. Sõitsin arsti juurde. Ülevaatuse ajal kana rabeles ja pugu läks ka katki. Kuna haav oli ka juba saastunud, arvas arst, et kana operatsiooni nagunii üle ei elaks ja peaks ikkagi ta magama panema. See tundus ka mulle mõistlik. Kana jäi ka rahulikuks nagu oleks aru saanud, mis teda nüüd ees ootab. Järgnesid mõned minutid ja sõitsingi kurvalt koju tagasi. Kodus näitasin ka koerale surnud kana ja jagasin temaga oma kurbust. Siis läksin tööle ja pärast tööd matsin kana koplisse maha. Üks teinegi kana ootas teda seal juba. Kanade surnuaed!

Küllap paljude jaoks on imelik ühe kana pärast nii palju "jamada", kirvest ja traditsioonilisest hädatapust oleks aidanud. Aga ju ma siis olen selline "linnalaps", kes pigem matab oma kodukana maha kui paneb ta pannile. Kana vigastuste kohta infot otsides leidsin ka netist peamiselt kanapraadide retsepte ja ei midagi sellest, kuidas neid ravida. Irooniline!

Leinamoment koeraga!