Parim lillkapsasupp

Mõnda suppi võikski sööma jääda, eriti kui pakane õues võimust võtab. Samas ei taha ka teistele pereliikmetele hakata uut toitu tegema, nii et tuleb end ohjeldada ja neile ka jätta. 

Retsept: 

1 lillkapsas

2-3 keskmist kartulit 

2 sibulat

Küüslauku 

5cm jupp ingverit

1 sl punast või rohelist karripastat

Võid

400 ml kookospiima

Soola

Vett

Soovi korral võid lisada ka puljongikuubiku. 

Tükelda sibulad, küüslauk ja ingver, lisa karripasta ja kuumuta võis läbi. Lisa tükeldatud lillkapsas ja kartul. Hauta veel veidi ja lisa nii palju vett, et see kataks koostisosad. Keeda kuni lillkapsas ja kartul on pehmed. Püreesta blenderis, pane uuesti potti kuumenema. Lisa kookospiim, vajadusel puljongikuubik ja maitse järgi soola. 

Serveeri! 

Miks on vaja vetikaid roheliseks värvida? Planeedi uhkusest ja wakame salatist

Mulle on jäänud mulje, et vetikatest on saanud uus ja trendikas supertoit, millega käib kaasas tervisliku toitumise ja toidu maine. Vetikad siin ja vetikad seal...

Ka meie pere tahab ajaga kaasas käia ja olla kursis uusimate, moodsamate ja tervislikemate toiduainetega ning neid proovida. Wakame (undaria pinnatifida) salat, mida on Aasia riikides aastasadu hinnatud, on üks nendest trendiroogadest, mis on leidnud oma koha meie pere toidulaual. 

Kui tavapäraselt olen wakame salatit poest lahtise toidu letist ostnud, siis viimasel korral otsustasin osta kilose paki külmutatud salatit (Goma Wakame - päritolu Hiina, tootja Planet's Pride). 

Nojah. Vaimse tervise huvides on parem koostisosade kohta mitte lugeda, aga keegi pole ju ka hoiatanud, et "Tähelepanu! Tegemist on toiduga, mille tarvitamisel ärge lugege pakendilt koostisinfot. Kaebuste või kõrvaltoimete tekkimisel hoidke need enda teada ning ärge lõpetage tarbimist ja majanduskasvu edendamist!". 

Aimasin, et lisaks vetikatele on selles salatis veel õli, sojakastet, suhkrut ja seesamiseemneid. Samas ei osanud ma aimata, et tegelikult on selles  lisaks vetikatele veel mitmesuguseid tervisehäireid tekitavaid asovärve: tartrasiin, mis annab kollast või punast ja briljantroheline (E133, E102), mis selle vetikasalati reaalselt roheliseks värvivad.

"Tervislik planeedi uhkus!

Tuntud allergeenidena on asovärvid on mõnelpool riikides vähemalt toidus keelatud. Eestis ju teatavasti tegeletakse vaid tervisega seotud tulekahjude kustutamise mitte tervisehädade ennetamisega ning seetõttu on meil vaid (Euroopa Liidu tasandil kokkulepitust tulenevalt) nõue, et pakenditele lisatakse tekst, et "See lisaaine võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele". 

Teadagi on enamus inimeste poeskäimise eesmärgiks enda leibkonna toiduga varustamine mitte ajaviiteks toodete koostisosade lugemine. Seda teavad ka tootjad, kes panustavad (nagunii ülemäärase) pakendi kujundamisel oma toote silmapaistvusele, isuäratavusele ning meeldejäävusele ja mitte oma toote koostisosade tutvustamisele. 

Otsustajad poliitikud ja ametnikud ei tee juba pikemat aega Eestis midagi oma inimeste kaitsmiseks. Selle asemel, et keelata tervist kahjustavate lisaainete, pestitsiidide, fungitsiidide, antibiootikumide, pliilaskemoona jm kasutamine, tegeleb meie praegune poliitiline eliit tootjate jt huvigruppide survel süstemaatiliselt kõiksugu mürkide kasutamise pikendamise ja agoonia pikemaks venitamisega! 

Üksikisikul on väga keeruline enda ja oma lähedaste tervist kaitsta ja seda vastutust ei saa panna vaid inimeste teadlikkuse ja tarbimisotsuste mõjutamisele. Selleks, et kellelgi, olenemata rassist, rahvusest, seksuaalsest orientatsioonist ja sünniriigist, siin maamuna peal oleks lootust tulevikus eksisteerida, on vaja julgeid, aga seniste poliitiliste otsuste rahastajate jaoks ebasoodsaid otsuseid! 

Struktuur peab toetama inimest ja toetama püüdlusi puhtama elukeskkonna suunas. Praegune poliitiline eliit aga tegeleb tõsistelt (keskkonna)probleemidelt tähelepanu eemale suunamisega ja kahjuks lähevad väga paljud inimesed sellega ka kaasa.

Klassikaline tiramisu maasikatega

Klassikaline tiramisu hommikusöögiks

Ühele tükile mahub suuri maasikaid küll

Minu jaoks on see see õige maitsega tiramisu, mille retsept peab siin lihtsalt kirjas olema. Ikka mascarpone ja toore muna vahuga, koduse biskviidiga.

Biskviit:
4 muna
4 sl suhkrut
4 sl nisujahu

Kreem:
500 g mascarpone toorjuustu
3 (kodukana) muna (mida julged toorena süüa)
2 sl Vana Tallinna 40kraadist likööri
3 sl suhkrut
250 ml kanget kohvi

Soovi korral maasikaid, kakaod või šokolaadi

Meie koogimasinaks on juba üsna mitu aastat olnud Kitchen Aid Classic lauamikser. Sellega on nii lihtne igasuguseid vahustamist ja segamist vajavaid kreeme, taignaid ja roogasid teha, et ma ei kujutaks oma elu enam järeleproovitud saumiksri, akudrelli ega köögikombainiga ettegi. Köögiabilisega tulevad taignad vahel isegi liiga õhulised...ja tulemusteks ei pea üldse 10 minutit järjest saumiksriga mässama.

Biskviidi jaoks eralda munavalged munakollastest. Vahusta munavalged 4 sl suhkruga kohevaks vahuks, lisa munakollased ja vahusta veel pisut. Seejärel sega sisse 4 sl jahu ja proovi alguses põhjalikumalt segada vaid 1/3 taignast ja hiljem ülejäänud osa.

Vala biskviittaigen suurele ahjupannile ja laota laiali. Küpseta 200 kraadi juures olenevalt ahjust 10-15 minutit kuni biskviit on läbi küpsenud. Mina kasutan tiramisu tegemiseks tüüpilist Pyrexi klaasist ahjuvormi. Võid biskviidi küpsetada ka ümmargusena ja teha hoopis tordiks. 

Vahepeal keeda valmis kohvi ja pane jahtuma.

Mascarponekreemi jaoks mikserda esmalt munavalged suhkruga, seejärel tõsta teise kaussi. Järgmisena mikserda mascarpone suhkru ja munakollastega korralikult läbi, lisa mikserdamisel soovi korral Vana Tallinnat, Amarettot või mõnda muud sarnast toodet ja sega munavalgevahuga läbi. Siinjuures sega samuti alguses 1/3 kreemist munavalgevahuga ja hiljem ülejäänud osa - nii säilitab kreem oma õhulisuse.

Magustoidu kokkupanemiseks lõika jahtunud biskviit kaheks tükiks ning pane üks tükkidest klaasvormi põhjale. Seejärel immuta see poole koguse kohviga. Järgmisena lisa pool mascarpone kreemist. Võid lisada ka maasikaid või muid käepärast olevaid marju. Mina peitsin maasikad tiramisu sisse ära. Siis lisa teine biskviidikiht ja immuta see ülejäänud kohviga. Pane peale ülejäänud mascarponekreem ja kaunista kakaokihi, šokolaadi või muu meelepärasega. Tõsta tiramisu külma ja naudi mõne tunni pärast!

Koroonakokkamine: isevalmiv hernesupp

Käes on ajad, mil peab 3x päevas midagi koroonakarantiinis olevatele lastele ja kaasale söögiks valmistama.

Olen viimase kolme nädala jooksul nii palju erinevaid sööke valmistanud, et maitsed hakkavad juba ära tüütama ja järgmiseks poeskäiguks on ostunimekirja kogunenud juba hulk eksootilisemaid maitsekoosluseid. 

Seniks aga üks isevalmiva hernesupi retsept:
500g kuivatatud herneid
2 porgandit
1 kg suitsuribi vm suitsutatud lihatoodet
Paar peotäit kruupe
Soola ja pipart

Pane herned 10h varem likku. Seejärel pane koos lihaga suurde malmpotti, lisa kruubid ja lase keema. Kui herned on pehmed, lisa riivitud porgandid ja maitsesta.
Meil on kodus puupliit ja selle peale on väga mugav hernesupp podisema unustada.

Toidublogimisest ja punase kanakarri valmimise ootamisest

Kui keegi mõtleb, et ei tea, miks inimesed enam oma blogisse midagi ei kirjuta, eriti kui on tegemist kokandusteemalise blogiga, siis vaevalt on selle põhjuseks kokkamise lõpetamine....
Pigem tuleb muu elu vahele ja blogimiseks ei ole enam nii palju aega ega inspiratsiooni...või tuleb inspiratsioon just siis, kui on vaja parasjagu uksest välja tormata järgmiste väljakutsetega rinda pistma. Ja nii see postitus jääb ootele kuni ununeb...

Pealegi on kokkamine üsna tüütu tegevus, eriti kui mõtted ja inspiratsioon on mujal...ja alati ei ole ka tahtmist kõike kokatavat pildistada ja netti üles panna.
Samas on vahel tore leida netist retsepte googeldades tuttavaid retsepte või pilte enda tehtud roogadest. Ka on blogisse aastate jooksul kogunenud üsna palju lugemismaterjali, mis siin oma elu elab.

Täna aga tegin jälle süüa ja üle pika aja olin üllatunud sellest, et ei jõudnud kuidagi toidu valmimist ära oodata! Tulemus oli ootamist väärt, tekitas elevust ja seega teenis ära ka blogisse postitamist, sest kuidas muidu ma selle retsepti ka enda jaoks talletada saaksin!

Punane kanakarri

Vaja läheb:
kanakintsuliha
2 väiksemat sibulat 
3 väiksemat küüslauguküünt
2-3 tl punast karripastat
3 porgandit
400 ml vahukoort või kookospiima
soola
rohelist sibulat

Tükelda porgandid piklikeks kangideks, sibul ja küüslauk väikesteks tükkideks ja kuumuta koos karripastaga pannil. Seejärel lisa kintsuliha tükid. Need võib jätta tükeldamata või tükeldada küpsetatult ka panni peal, sest siis ei pea toore kanaliha töötlemise/tükeldamise pärast muretsema. Lisa 2-3 dl kuuma vett ning lase 20 minutit kaane all mõõdukas kuumuses haududa. Seejärel lisa vahukoor või kookospiim ning kuumuta keemiseni. Maitsesta soolaga! Kõrvale võib serveerida riisi, aga miks mitte ka toortatart vm meelepärast!

Karripasta on minu arvates väga hea asi - parem kui poes müügil olevad kuivad maitseainesegud. Kui vürtsikas toit maitseb, saab sellega kõikvõimalikke suppe ja hautiseid maitsestada ning puljonit ei ole vajagi. Ühest väiksest purgitäiest pastast saan mina teha viieliikmelmisele perele 4-5 korda süüa.  

Majoneesikana

Avastasin viisi, kuidas kanafileest saada mahlane ja vähese vaevaga kiireltvalmiv roog.

Vaja läheb:
2 kanafileed
maitseaineid
soola, pipart,
oliivõli (soovi korral)
3-4 sl majoneesi (Hellmanns)

Lõikasin kanafileest lapikud latakad (ca 10-12 tk), panin 25x25 cm suurusele keraamilisele ahjupannile, segasin maitseainetega läbi. Kasutasin pitsamaitseainet, pannil hautatud porru-paprika jääke ning soola, pipart. Peale määrisin mõned supilusikatäied majoneesi. Küpsetasin 200 kraadises ahjus 25 minutit, seejärel lasin kinnises ahjus pisut veel tõmmata, et maitsed ühtlustuksid. 

Talvine röstpaprika-kikerherne püreesupp

Hommik algas taaskord ideega teha röstitud paprikaga suppi. Retsepti vaatamiseks aega polnud, nii et tuli ise genereerida. Lõpptulemus osutus päris maitsvaks!

2 punast paprikat
1 porru
1 suvikõrvits
1-2 sl võid
keedetud kikerherneid või 1 kikerhernekonservipurk
1 tomatipuljongi kuubik või mõned päikesekuivatatud tomatid
Soola

Supi valmistamiseks lõikasin paprikad tükkideks ja röstisin 200 kraadises ahjus 20 minutit. Porru ja suvikõrvitsa tükeldasin ning hautasin emailpotis võiga poolpehmeks. Seejärel lisasin röstitud paprika, nii palju vett, et aedvilju kataks, puljongikuubiku ning kikerherned ning keetsin veel 10 minutit. Seejärel püreestasin blenderis.  Valmistusaeg: 35 min

Mandliküpsised

Need küpsised valmisid kogemata - kõigepealt plaanisin purutainast teha, aga viimasel hetkel otsustasin palju kirutud nisujahu asemel mandlijahu kasutada. Mandlijahu käitus aga erinevalt ja nn purutainas muutus üsna muretaigna sarnaseks. Lisasin veel kaerahelbeid, et taigen kuivemaks tagasi muutuks, aga ka sellest ei piisanud. Kasutasin seda kohupiimakoogi põhjana ja hakkas meeldima! Teisel korral tegin teadlikult hoopis küpsisteks!


Vaja läheb:
150 g võid
200 g mandlijahu
100 g täistera kaerahelbeid
1 dl või vähem suhkrut

Lauamiksriga valmib see taigen mõne minutiga. Taignast vormisin ahjupanni täie ühesuuruseid küpsiseid ja küpsetasin 200 kraadi juures pöördõhurežiimil 12 minutit. Küpsised on üldiselt valmis siis, kui ääred kergelt pruunikaks tõmbuvad.

Kodune vaniljejäätis ilma jäätisemasinata

See jäätis on tehtud ilma jäätisemasinata tavalises sügavkülmikus katse-eksituse meetodil. Retsept sisaldab tooreid mune. Kuna meil on kanad, siis on võimalus kasutada väga värskeid mune.  

Alguse sai see neljast munakollasest, mis jäid varasemast sefiiritegemisest üle. Sefiiri tegi abikaasa ja selle Ragne Värgi retsepti järgi.

Mina mõtlesin siis ülejäänud munakollastest jäätist teha, sest kuskilt oli meelde jäänud, et jäätise tegemiseks on vaja munakollaseid ja 400 ml kohvikoort. Internetist aga ühtegi päris täpset retsepti ei leinud, seega kohandasin seda Angeelika Kangi retsepti  Toidutares ja leiutasin ise juurde. Kuna munavalgeid eraldi enam kasutada ei soovinud, virutasin külmikust mehe tehtud sefiiri ja suhkrut jäätisele rohkem ei lisanud. Muna oli aga vaja selleks, et jäätis tuleks õhuline ja pehme ka ilma jäätisemasinata.

Vaja läheb:
pool kogust sefiiri (3-4 munavalget, näpuotsatäis soola, 225 g suhkrut, 60 ml vett, 1,5 tl sidrunhapet ) (Meiepoolne soovitus oleks kasutada vähem sidrunhapet!) 
4 munakollast
400 ml piima või kohvikoort
200 ml vahukoort
vaniljet
soovi korral 25 g tükeldatud Bitteri šokolaadi

Kuumuta potis 400 ml piima või koort peaaegu keemiseni ja pane jahtuma. Klopi munakollased vahtu ja vala munakollasevahu sisse peene joana kooresegu. Pane uuesti pliidile ning kuumuta 10 minutit kuni segu pakseneb. Jahuta.

Seejärel vahusta vahukoor ning sega koos poole koguse sefiiri ja šokolaaditükkidega ettevaatlikult jahtunud koore-munasegu sisse. Pane roostevabast terasest ja kaanega kaetud potiga mitmeks tunniks sügavkülma. Õhuline sefiir tagab selle, et jäätis meenutab tekstuurilt ehtsat jäätist mitte ei ole kõva nagu kodune kõige lihtsam vahukoorejäätis enamasti on.

Antud kogusest piisas 6 inimese magustoiduks.

Kuidas eesti mehi prantsuse kombel sööma õpetada

Meie pere söögisõjad viisid mind kokku Karen Le Billoni raamatuga "Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida". Raamatu lugemine on minu jaoks muutunud lapse kärus magamakiigutamise põhitegevuseks, minu kui kolme lapse ema päevaseks lemmiktegevuseks!

Raamatut ajendas lugema muidugi see, et minu viiene preili hoolitseb viimasel ajal pea igal õhtul selle eest, et saaks ühe toidusõja maha pidada. Teisisõnu pirtsutab toiduga nii palju, et mul tekib juba mure tema tervise pärast. Mittesöödavate asjade nimekiri hakkab juba nii pikaks muutuma, et tundub, et talle miski ei sobigi enam söögiks peale magustoidu ja ka magustoit pole alati kindlapeale minek.

Oma rolli mängib ka see, et abikaasa avaldab ka tihtipeale toidu osas oma arvamust ning enamasti häirivad teda toidus köögiviljad! Ainsana aktsepteerib ta söömiskõlbulike köögiviljadena lisaks kartulile peeti, peakapsast, lillkapsast, tomatit ja küüslauku. Keelatud köögiviljade skaalal on esimesel kohal mugulsibul, mis aga minu arvates on paljude toitude maitsetamisel põhiline. "Sissesõidukeelu" on saanud ka porrulauk, suvikõrvits ja mittetoores porgand. Lisaks ei sobi metsaseened sh kuuseriisikad, puravikud ja kukeseened, mis on minu arvates 100x paremad kui tööstuslikult kasvatatud šampinjonid. Mõtlesin, et kui pikk on minu mittesöödavate toiduainete nimekiri: mannapuder ja pekk.   

Söögisõdade teiseks väljundiks on vaidlused pärast mehe poeskäiku. Tal ei ole tahtmist ega aega poes toodete koostisosade nimekirja lugeda ja niimoodi satub meie "ökokoju" naatriumglutamaati ja muid keelatud aineid sisaldavaid valmistooteid. Ta ei toogi neid meelega, pigem ajendab teda neid ostma soodushind ja nii näiteks saabusid viimati me koju naatrumglutamaadiga juustu-suitsuvorst ja Salvesti 3 minuti boršisupp. Kui aspartaami väldib ta teadlikult ning tsitrusekoored on ka keelatud oma mürgisuse tõttu, siis E621 narkootikumisarnasus ei ole veel tema teadvusesse jõudnud.

Kui laste sööma motiveerimise kohta on mitmeid raamatuid, siis paluks mulle raamatut teemal, kuidas eesti meest tervislikult/prantsusepäraselt sööma saada! Vahepeal käisin mehele välja idee, et ta hakkab ise endale ja suurematele lastele süüa tegema ja vastutab ise nende toitumise eest. See idee mõjus lühiajaliselt ning minu toidu suhtes pirtsutamist oli mõnevõrra vähem.

Rääkides Le Billoni raamatust, siis praeguseks olen oma ajus ära registreerinud kindlad kavatsused süüa 4 korda päevas kindlatel aegadel (8.00, 12.00, 16.00 ja 19.00) ja pirtsutamise korral lastel toidu eest äravõtmine ja järgmise söögikorrani ootamine. Viimane meetod tundub küll üsna karm, aga esialgu tundub isegi mõjuvat.

Lisaks püüan toiduga rohkem vaeva näha ja põhjalikumalt ette valmistada. Paraku on seda aga keeruline saavutada, sest üks aastane keset minu toimetusi oma söögitoolilt lauale ronima hakkab, lähevad kõik ideaalse õhtusöögi plaanid meelest ära ja toidune põnn süles istutab mu laua taha.

Lisaks põnnifaktorile oleks vaja rohkem rividrilli harjutada - kui sööma kutsutakse, siis peab kohe tulema, hoolimata sellest, mis programm hetkel telekas jookseb või mida parasjagu arvutis teha on vaja. Ei teagi, kust otsast selle söömaõpetamisega algust teha!