Ciabatta katsetused

Jamie Oliveri kokasaatest on kummitama jäänud tema poolt supi katmiseks kasutatud kõva kooriku ja hiigelsuurte aukudega sai, mis loodetavasti oli itaaliapärane ciabatta.

Igal juhul alustasin katsetusi ciabatta õnnestumise suunas.

Pärmitaigen on minus iseseisva kokkamise ajal tekitanud teatud foobia - kuigi taignategemiskogemused on juba lapsepõlvest, ei taha nüüd taigen nii hästi kerkida. Eriti mannetu on tulemus olnud kuivpärmi kasutamisel. Võib-olla on kerkimatuses süüdi vana maja tõmbetuulepidamatus või ikkagi tehnika.

Igal juhul loen siin piltidel oleva ciabatta õnnestunuks!!!

Eeskujuks võtsin retsepti Mari-Liisi blogist.

Eeltaigen:
1/4 pakk Nordic pärmi (50g/4)
3 dl vett
3 dl jahu

Sulatasin pärmi soojas vees ning segasin jahuga. Katsin kilega ja panin ööpäevaks seisma.

Saiateoks minnes tundus mulle, et see segu on totaalselt riknenud ja ei lõhna mitte just kõige paremini. Sellest hoolimata segasin segusse 3 dl vett, 6 dl durumnisujahu, pool pakki kuivpärmi, soola, seemneid, oliivitükke. Hiljem lisasin veel 2 ja enam dl jahu, et taigen sõtkutav saaks. Sõtkusin hoolega ja 15-25 minutit! Väga hea käelihaste trenn! (Teen kõik taignad alati omal jõul valmis. Öko.)
Seejärel läks taigen taas kerkima ja vahepeal tegin lõunasööki ja muid asju.


Umbes 2 tunni pärast julgesin vaadata, kas ikka kerkib, ja kerkis küll. Siis hakkasin pätse valmis venitama ja materdama, olles piisavalt Youtubes ciabatta tegemise videosid vaadanud. Põhiline on taigen pikaks venitada ning siis kolmeks kokku pakkida ja tegevust 2-3 korda korrata. Jahuga tolmutamist ei tohi siinjuures unustada! Pätsid (4 tk) moodustatud, panin need kahel plaadil ahju kerkima ja keerasin temperatuuri 50 kraadi peale. Veevann oli kõige all.

Kui pätsid olid kaks korda (!!!) suuremaks kerkinud, keerasin temperatuuri 225 peale ja läks küpsemiseks. Ei tea, kas vahepealne ahjust väljavõtmine oleks midagi muutnud. 15 minuti pärast võtsin veevanni ahjust välja ja vahetasin pannide asukohad ahjus ning küpsetasin veel 15 minutit. Lasin pätsidel hiljem ahjus jahtuda.

Tulemusega jäin üpris rahule - koorik oli krõbe, sisu oli pehme ja kerkinud ning maitse oli õige, ilmselt tänu durumnisujahule. Ainsana puudusid suuured augud!